41.päev, 17.oktoober, laupäev – Parim päev kogu Ghanas oleku aja

...Tongo Hills – Tongo mäed. Motoroadtrip.

See tuleb huvitav päev – hommikul polnud veel täidsa selgegi, kes meile tsiklijuhtideks tulevad, kuid vaatame, kuidas asjad kulgevad. Esimene kellaaeg öeldi meile pool üheksa hommikul – teadsime kohe, et see tähendab, et enne üheksat ei toimu midagi. Me ikka selle kella siin täiesti selgeks õppinud. Vahepeal saadeti uued sõnumid, et me läheks poole kümneks Georgina juurde ja siis sealt korjatakse meid peale. Olime sõnakuulelikud.  Hommikul olin veel segaduses, mida selga panna, mida see trip tegelikult tähendab. Lõpuks otsustasin ikka teksade kasuks – kuigi teadsin, et pean maadlema palavusega, aga tsikliga sõites on ikkagi parem. Kuid millegi pärast unustasin tossud  panna ja tulin sandaalidega.

Ootame rattureid Georgina juures

Lõpuks saabusid kõik tsiklimehed ja kell oli siis 10:20 – hahahhaaa vaid kaks tundi hiljem kui esialgu plaanitud. Sõit oli super. Ma lihtsalt kaifisin 100ga – teed küll tolmasid meeletult ja peatuse korral pühkisime näolt ohtralt punast tolmu ja nägime välja juba nagu kohalikud tumeda nahatooniga.

Pruunist tolmust muutunud kohalikku nägu

 Esimene peatus oli kullakaevandus – mis tegelikult kuulub hiinlastele. Kuid kahjuks ei olnud ühe tsiklisõitja sõpra seal kohal, siis me hetkel maa-alustesse paikadesse ei pääsenud. Aga käisime vaatamas, kuidas pinnalt toimub kaevandus ning noored kutid tööd rassisid teha.

Noored kullaotsijad hoos

Hiinlaste kullakaevandus - kahjuks väravast sisse ei saanud

Vahepeal meie tsikli ratas läks tühjaks ning otsisime oma juhi Evansiga, kus seda parandada – tuli välja, et rehvis oli 2 auku, kuid õnneks oskuskäsi on siin kõikjal ning juba peatselt saime oma teekonda jätkata. 

Meie sõiduvahendid

Vahepeal tuli nii ka sõita - sändvitch

Teel olles läks veel kahel sõitjal rehvid puruks, kuid ka need sai lõpuks parandatud ja olime jätkuvalt teel Tongo mägede poole.

Meie ägedad motodriverid

Meie sõidutee kvaliteet

Tongo

Lõpuks Tongos kohal – kõik teetolmust pruunid kuid õnnelikud. Saime tuttavaks selle paiga giididega ja asusime teele. Need vaated olid lihtsalt super ilusad.

Tongo Hills - vinged kivid

Ning giid oli, kes rääkis ka kohalikke hõimulugusid, kuhu koobastesse endid peideti ning kus elutseti – wow – kahjuks ei oska seda fiilingut hetkel kirja panna – aga kui ma vaatasin teisi – siis kõigil olid pidevalt näod kõrvuni, särades õnnest, et ikka nii äge roadtrip. Päike oli muidugi karm, aga kuna põnevust oli piisavalt, siis me ei lasknud absoluutselt endid häirida – kuigi vett voolas jätkuvalt ojadena. Minu sandaalid olid totaalselt libedaks kulunud – ning nii mõnelgi korral libisesin mööda suuri kive alla. Koolitasime kohalikke kutte, kuidas naisi abistada – nt aidates kusagile kaljuotsa saada. Nad ei ole harjunud seda asja absoluutselt tegema. 

Istudes põhikoopas ja kuulates legende

Koopas chillimas

Kivisse raiutud augud olid mõeldud söömise paikadeks -
toit valmistati ja pandi sinna, kuhu kokku koguneti sööma

Paigad olid ikka väga ägedad, mõnedesse paikadesse pääses vaid läbi ahtkakeste kaljulõhede ronides – kõht tuli korralikult sisse tõmmata ja ennast seal vahel läbi libistada – emotsioon oli ikka mega kõrgel. Enne pimedat hakkasime tagasi tulema – kuna terve päeva ei olnud midagi ka söönud – siis otsisime endale pesa, kus keha kinnitada – teepeal oli restoran (sellel ei ole absoluutselt mingit restoranitähendust) aga see tähendas, et sealt saab süüa – valikus oli vufu, vufu ja veelkord vufu – mitmest jahust kokkumiksitud puder – pealekallatud ülitshilline kaste ning võtsin kitseliha. Kui kohalik toit siis kohalik toit. Muidugi kogu söömine käis jätkuvalt kätega, millega nüüdseks oleme täiesti ära harjunud.

Mangotree toidukoht - ootame oma fufusid koos lihaga - baobabi puu all

Minu kõrval istus üks Tongo kuttidest, kes meiega kaasa sõitis ning kuna siin on viisakas, et need kes istuvad Su kõrval – kutsud koos endaga sööma. Ja mõne hetke pärast sõimegi selle kohalikuga ühest kausist – apppi – mulle ei meeldinud enne kui keegi mu taldrikustki midagi kahvliga võtab ja nüüd kätega..... mida kõike. Aga jube lõbus – istusime hiiglama vana mango puuall ja nautisime õhtusööki. Vaikselt õhtu hämardumas.

Minu ülilahe motodriver Evans

Lõpuks läks kottpimedaks ja meil oli tsiklitega veel tükk maad tagasisõita. Wow – ausalt, mina küll ei näinud midagi, kus on augud, kus valgustamata inimesed. Kuid Evans oli nii osav, et ei olnud probleemi  - üteldes: Evelin, no worries, trust me! Evelin, pole probleemi, usalda mind! Ja seda ma tegingi, kuigi tihedalt juhi küljes kinni, sest läbi aukude sõites, tõusid tsikli istmelt tsipa lendu.

Meie motogang

See oli lihtsalt mega päev! Kogu see sõit ja paigad, kus käisime ja need inimesed, kellega koos ringi seiklesime – no sada protsenti kordaläinud päev. Me lihtsalt ahhetasime õnnest ja muidugi olime ülimustad.

Lõpuks jõudsime ka hilisele õhtusöögile – ja oh-imet. Kolm preestrit olid tulnud ka Lebel-House õhtust sööma. Siis meie suhtlemine läks veel edasi ja saime oma rõõmsaid päevaemotsioone ka koos nendega jagada.

Ma lihtsalt olen nii-nii tänulik, et selline kogemus sai osaks! Uhh, aga nüüd puhkama, ma olen läbiväsinud.