28.päev, 4.oktoober – Koopapäev

Ärkasin hommikul kell pool seitse selle peale, et elekter tuli tagasi ja tiivik hakkas tööle. Olin välja puhanud – ma magasin 10h. Enesetunne super ja täna on LEBO-PÄEV!!!!! Ma ei tee mittemidagi ja nimelt eile sain tööle ka Kuressaare Pereraadio neti raadio – ning äkki õnnestub mul täna Karmeli jumalateenistuse kordust spordihoonest kuulata. Oujeee, oujeee!!! Ma ei läinud täna kirikusse ka vaid teen täna oma kodukiriku ja kuulan oma koguduse jumalateenistust – usun, et ei ole suur pühaduse teotus – hahhahahaaa!

Tüdrukutega hõljusime hommikusöögi lauda – kõik padjanägudega. Tüdrukud olid alles hommikul kl poole 5 aeg ärasaatmispeolt saabunud. Ütlesid, et oli tore pidu. Tüdrukud tublid, oskavad pidutseda ka alkovabalt ja nüüd sõber teele saadetud.

Pärast hommikusööki ütlesin, et mul on koopapäev ja täna nina urust välja ei pista. Võtsin aega, et kirjutada seda blogi, sest nädala aega oli elekter mänginud vingerpussi ja midagi ei saanud teha. Ning nädala ülestähendamine on mul aega võtnud oma 7h. Wow – vahepeal tegin väikse lõunasöögi ka. Siin on see pidusöök ja muidu ma Cocat ei joo – aga täna lubasin suurema suhkrukoguse, et aju ikka töötaks.

Pidusöök, onju

Taustaks mängib telefonist Kuressaare Pereraadio ning um 20 minuti pärast peaks algama Karmeli jumalateenistus – ma usun, et ka siis see raadio mängib, ma nii lihtsalt tahan kuulda omasid!!!!

Aga  nüüd hakkan postitusi üles laadima ja see võib veel oma paar tundi aega võtta – aga jõudu mulle!!!

Nii, mida ei alganud raadiost oli meie kiriku jumalateenistus - vaid hoopis poolteisttundi muusikat. No mis siis ikka. Blogi kirjutamisega lõpule jõudnud, kui taas kadus elekter ning net keeldus pilte üleslaadimast. Lükkasin läpaka kinni ja lebotasin niisama - nii hea!

Jõudes õhtusöögilt tagasi - ohoo! Elekter ilmutas - ja kui neti käima panin, jooksis see ka kenasti. Mõtelesin, et teen siis blogi lõpuni ja järgmised 4h laadisin pilte üles. Kui kell oli pool kaksteist öösel ja viimane pilt üleslaetud - helises telefon - vaatan, Susie Piitanga kliinikust. "Tere, Susie, kuidas läheb?" "Hei, Evelin, lahedalt! Millega tegeled?" "Kirjutamisega!" "Tore, meile tuli sünnitaja!" "Hästi, ma vahetan riided ära ja tulen!" "Ma tulen võtan Su peale!"

Ja nii läkski, magamise asemel pakkisin ruttu seljakoti, viskasin midagi süüa ka sinna ja ämmaemandus asjad, sest arvasin, et arvatavasti olen hommikuni kliinikus. Peatselt oli Susie kohal - mootorattaga ja pidzaamas - hahahahaa - see oli nii armas. Ja öö pimeduses sõitisin kliiniku poole - selline on ämmaemanda elu. Täielik nauding! Kohale jõudes oli noor sünnitaja, kes väga ei valutanudki. Suhtlesin temaga, vaatasin kõik üle ja ütlesin - täna Sa sünnitama ei hakka - mine puhka kodus. Aga võibolla homme, ülehomme või hoopis hiljem. Seletasin perele ka ära - ja koos korjasime oma kodinad taas kokku ja Susiega vurasime tagasi läbi Aafrika öö külalistemajja - vot selline vaheseik - mu koopapäeval!