31.päev, 7.oktoober, kolmapäev – Täitunud on kuu Aafrikas

Täpselt kuu aega tagasi kell 3:30 hommikul alustasin ma oma Aafrika seiklusi. Ja juba on möödunud terve kuu – ühest küljest on see pikk aeg olnud, kuid teisest küljest päevad on olnud täis tegemist ja kohati on tunne, et nagu aeg jookseks käest ja ei jõua saavutada nii palju kui sooviks. Esimene kuu on olnud sisseelamine, kohanemine, suhete loomine. Kõike on rohkelt ja jätkuvalt olen nii tänulik, et selline võimalus on minu teele tulnud. Isegi siis kui olnud ebamugavusi ja keerulisemaid olukordi – siis need ainult teevad kirjumaks seda seiklustepagasit.

Hommikul oli siis kindel plaan tööle minna. Ja mida jälle ei tulnud – oli mootoratas (Hiljem selgus, et Maggiel läks rattarehv puruks ning ta jõudis tööle paar tundi hiljem). Võtsin oma kiivri ja hakkasin astuma, sest see vahemaa pole üldsegi pikk – um pool tunnikest kõndida. Jõudes põhiteele, lasi keegi signaali – Latifa, jeee!!! Nii, et kiiver pähe ja tsikli selga ja koos taas teele Piitanga kliinikusse.

Maggiega tavaline tööpäev

Kolmapäevad on mul rasedate päevad. Õnneks nooremad naised räägivad ka inglise keelt ning juba pärast teist vastuvõttu kadus kohalik ämmaemand mu kõrvalt, ütles, et läheb hommikust sööma ning teeb lapsele ka midagi – mina jätkaku. Polnud probleemi – kuid ta ei ilmunud välja kuni vastuvõtu lõpuni – õnneks kui keeleliselt väike lühis tekkis, siis sai koheselt vastuvõtutoast mõni õde kutsuda, kes üle selgitas. Ikka huvitavad kombed siin – ja see käitumine pole üldse pahatahtlik vaid see tuleb esile kuidagi enesemõistetavalt. Enam ei pane see isegi mind imestama.

Vastuvõtt kulges sujuvalt – kuid üks juhtum, nimelt päeva lõpus viimane beebiootel ema tuli kontrolli ning tal tuli teha raseduse teisepoole kordusanalüüsid. Selgus, et HIV-kiirtest annab õrna positiivset vastust. See tegi mu meeleolu lausa kurvaks – naine oli nii tore. Konsulteerisin teistega ja nad ütlesid, siin on vaja teha juba tugevam test ning mina pean selle naisega rääkima. Lisaks sellele – kuna Piitanga kliinik on niivõrd väikene, siis neil endal seda testi ei ole – aga Ayamfooya kliinikus võiks olla. Kuna vahemaa on sinna päris pikk, siis tuli mõte – helistan Maarjale, las võtab sealt testi, toob õhtul koju ja järgmine päev saan selle kliinikusse viia. Ikka tasub, et omad on igal pool laiali, saab tegutseda päris kiiresti ja nende peale saab alati kindlad ka olla. Selgitasin ka naisele rahulikult, et väike kahtlus on – kuid palusin järgmisel päeval tagasi tulla, et siis saaks seda testi korrata. Õhtul selgus muidugi, et teises kliinikus olevad testid olid kõik aegunud juba üle 3 kuu ja kliinikujuht oli juba mõelnud, et kunagi võiks tellida – uhhh! Muide see on pidev probleem, et kui kliinikutes ravimid otsa saavad, siis seda ei öelda ja jäetakse tellimata ning siis kui erakorraline olukord lahti – siis on paanika majas.
Kui tööpäev läbi ning olin veel kliinikus – tuli tagasi ka kohalik ämmaemand – nimelt olin temaga kokkuleppinud, et teeme väikese sünnitusabi workshopi. Mul oli kaasas arvuti ning sain näidata filme ja pilte ning animatsioone sünnitusest, selgitades, mida ja millal on vaja teha ja kuidas tegutseda. Ta kuulas tohutu huviga ning mitmeid asju saime läbirääkida, kuidas olukorda sünnituse puhul paremaks muuta. See aeg oli võrratu. Nüüd tahaks,  et peatselt tuleks sünnitaja ning koos saaksime neid asju praktiseerida. Kuigi minu panus on tohutult väike, igatsen, et mingigi pisikese jälje võin sellesse paika jätta. Igatahes need töötajad on täiega võitnud mu südame ja elan tohutult kaasa, kuidas neil läheb.

Anne-Liisi kodus, kus kõik pead-jalad
koos elavad.

Õhtul oli meil eestlastega nn sleepover – kutsusime Anne-Liisi külla. Ta nimetab meid printsessideks, kes mäeotsas tornis elavad ja meil on jooksev vesi. Anne-Liisi elupaik ei ole nii mugav kui meil – nimelt meil on alati hommiku- ja õhtusöök koka poolt tehtud. Kord nädalas käib koristaja (kuid põrandaid tuleb pesta iga päev, sest aknast tulev tolm katab peatselt jälle kõik). Meil on dush ja vets jooksva veega. Temal need luksused puuduvad. Tema tassib eemalt kaevust vett, peab söögid ise tegema ning kohalikud on alati need, kes enamus tema toitu ära söövad. Kui ta ukse praokile jätab, siis võtab tükk aega, et kanad ja tibud uuesti oma toast välja saada. Ning kohalik nende hoovis olev koer Hope on võtnud Anne-Liisi oma südamesõbraks, aga temaga lugu selline, et ta tohutu kirbukott. Tema maja ümber on pidev lärm ja omaette pole võimalik peaaegu üldse olla. Kuid Anne-Liis super ja see kuidas ta kõige selle keskel on, no naera end pooleks.
 

Meie klassikalised elektrivabad õhtusöögid küünlavalgel

Nüüd kutsusime ta endale külla – ta oli kõigest vaimustunud ja kilkas nagu väike laps, kui õhtusöögiks oli kala ja pasta ja salat ja värske papaia. Ütles, et parim söök, mida ta selle aja jooksul siin Ghanas saanud on. Tore oli taas kõigi eestlastega koos olla – kuigi meie filmiõhtu ja sleepover ei tulnud välja nagu plaanisime, sest see on ikkagi Aafrika (nimelt vool läks ära) oli meil väga vahva – ja kuna oleme harjunud varajase kellaajaga magama minema – siis kustusime ruttu.

Mul endal ka väikseid seiklusi – juba paar päeva selg on niimoodi valutanud, et öösti väga keerata enam ei saa,  usun, et see lihtsalt mingi lihaste värk – keerulisemate seiklustega lihtsalt ei viitsi tegeleda. Õnneks valuvaigistid aitavad hetkel hädast välja, kuid usun, et üsna pea läheb paremaks. Muidugi võis see tekkida ka sellest, et meil poroloonist madrats ja see vajub lihtsalt hullult ära – imeõhukeseks ja siis magad väga anomaalses asendis. Teistel ka seiklusi. Sest lisaks sellele, keegi meist ei maga padjaga juba oma kuu aega rääkimata tekist (seda meil ei olegi) Lihtsalt keeradki palja lina peale magama ja magad hommikuni.  Vot nii. Aga seljavalu õnneks ei ole takistanud mul midagi tegemata jätta. Vahepeal tsikli selga on keerulisem saada, aga usun, et see möödub.