45.päev, 21.oktoober, kolmapäev

Eelmised päevad on tohutult hästi korda läinud – ma olen lihtsalt nii õnnelik olnud. Häid emotsioone on olnud väga palju, kuid need ka natuke väsitavad. Kuigi viimastel päevadel olen maganud 10h ja 10h – siis täna hommikul oli ikka päris raske ennast välja ajada.

Lausa hommikusöögilauas tukkusin vaikselt ja lootsin, et kui ma jalutan Pitangasse – vähemalt teel olles ärkan ülesse. Tööle minnes tuli taas kõiki tervitada ja tõesti, energia hakkas taastuma – kuigi päike tegutses eriti aktiivselt. Nüüd oleme juba nii aafrikanaisteks muutunud, et keegi ei viitsi väga palju kaitsekreemi kasutada, sest higi ja kreem kokku tuleb plöga! Kui ma tean, et ei pea terve päeva päikse käes olema, siis jätan kreemipotsiku heaga kotti.

Kliinikusse jõudes inimesed olid ukse-ees ja nägin, et Juliette ja Susie töötasid hoogsalt. Viskasin oma koti kõrvalruumi – kui Susie ütles, et sina teed täna konsultandi tööd (st arstitööd, kes kuulab patsiendi ära, paneb diagnoosi ja määrab ravi) – kulmud kerkisid – päriselt? Jaa nii oligi, kuna kõik teised läinud, siis neil oli ka käed jalad tööd täis, eks ma siis hakkasin „arstiks” olles juba harjunud siinsete haiguste ja ravidega. Õnneks mitmed suhtlesid ka inglise keeles – ning vajadusel tüdrukud tõlkisid mulle. Töö sujus päris hoogsalt. Nt üks 5 nädalane beebi tuli hingamisraskustega – kelle ma käskisin kohe suunata suurde haiglasse – Susie tahtis küll, et äkki proovib veel - aga teades, et nii pisikestel seisund muutub ülikiiresti , siis sai koheselt korraldus antud. Ja nii tegimegi – sest ausalt, see laps nägi väga halb välja. Ja lihsalt siin kliinikus ei ole meil vahendeid, et seda last ravida, aga vähemalt me saame saata suurde haiglasse. Taas uus kogemus konsultandina juures.

Poole päeva pealt hakkas uksetaha kuhjuma rasedaid. Susie lihtsalt hüüdis, Evelin – Sulle rasedad, ma jätkan siit. Ning siis suundusingi teisele tööpinnale, kus hakkasin jälle iseseisvalt rasedate vastuvõttu tegema. Nüüd olles juba kursis kogu dokumentatsiooniga, ravimite ja muude asjadega  - kulges töö mõnusas tempos. Kui naine ei rääkinud kohalikku keelt, siis keegi teine rasedatest tõlkis – hahahhahaaa! Sellised asjad saavad ikka jätkuvalt toimida vaid aafrikas – aga ma niii naudin seda ja ma jätkuvalt kordan – mulle totaalselt meeldib siin.

Hiljem saabus ka kohalik ämmaemand, kuid ta jätkuvalt haige ja tundis ennast väga kehvasti. Kuid oli ikkagi minu jaoks olemas, kui mul oli vaja midagi täpsustada.

Pealelõunat lõpetasin oma vastuvõtu – otsisin üles oma päikesepatarei laadja (olin selle eelmine päev kliinikusse unustanud – aga see turvaline pesa). Kinnitasin koti külge ja hakkasin lauspäikese käes tulema – hommikune väsimus oli nagu peoga pühitud. 

Üksssarv eesel

Meel rõõmus, et päev on taas korda läinud – teeääres nägin veel ühekõrvaga, hobusekujuga valget eeslit – keda kutsusin ükssarveks ja omaette muiates kõndides, sõitis mööda üks auto, kes pidas kinni. Ohoo – tavaliselt saan tsiklipeale. Läksin autoni, küsisin juhilt kuhu läheb, tema vastu, et kuhu mul vaja minna – ütlesin, et marketile (tahtsin midagi lõunaks osta) ja ta vastas no problem. (Ausalt – Eestis ma ei lähe kunagi võõra auto peale, kui see kinni peab, kuid siin ma teen jälle midagi sellist, mida tavaliselt ei tee – aga ma sain autoga sõita – heheeeee!!!) Meil  oli tore vestlus – ta tegeles teede ehitusega ja viis mu täpselt sinna kuhu vajasin. Tänasin teda ja läksime oma teed! Mulle meeldib see elu siin. Muidugi pidevalt tuli jälle suhelda möödaminejatega.

Marketil tee ääres on meil tekkinud üks lemmik nn söögikoht – nad küpsetavad õlis jamse, maguskartuleid, teevad erinevaid tshillikastmeid jne. Tundsin, et täna on nii palav päev, et midagi natuke peab sööma. Sain hunniku küpsetatud maguskartuleid – 80 peesot (umbes 15 eurosenti) kogu toidukoguse eest.  Olen juba ghana rahadega ära harjunud – nii et Eestisse tagasi tulles, tuleb see üleminek ikka raske. Kui äkki keegi pani oma käed mu silmadele. Kuna olin rahvarohkes kohas, siis kiljuma ei hakanud ja arvasin, et kohalikud poisid teevad nalja – aga kui ümberpöörasin – oli seal Evans. Mu noor 20-aastane sõber. Kes on siis meie assistent kõiges, mida vajame. Täidsa uskumatu, kuidas ta on lihtsalt kõikjal ja ootamatult nagu maa-alt ilmub välja. Ta on tohutult lahke, sõbralik, abivalmis. Ta tuli lihsalt vaatama, kas mul on kõik hästi. Super armas.

Kuna teised tüdrukud olid ka kusagil marketil, otsustasime pubis kokku saada, et rääkida päeva seiklustest ja ühed fantad teha. Pubi maine siin on teine kui Eestis – see ongi paik, kus kohalikud käivad karastusjooke joomas, sõpradega kohtumas, kuid see ei ole täisjoomisekoht.  See lihtsalt on varjualune, kus saad ennast mõnusalt jahutada lauspäikese eest.

Lõpuks suundusin koju – nii Pitangas kui marketil elektrit ei olnud, kuid kodus – meie tornis oli elekter – hüppasin rõõmust – kas tõesti!!!!
Ma saan lõpuks oma blogipostitused ka lõpetada – sest need alalõpmata toimunud elektriseiklused on olnud suureks takistuseks arvutiga töötamisel.

Kuid peatselt pidime minema veel isa Lawrence juurde – nimelt me tahame nädalavahetuseks jälle seiklema minna ning sinna kuhu soovime minna oleks vaja autot. Aga isa Lawrence ütles, et kui me tahame, siis ta on nõus meid sõidutama. Ja pooleteisetunnine läbirääkimine peetud ning reedel läheme Tamalesse ja sealt järgmine päev edasi safarile (jehuu) Mole rahvusparki ja ka pühapäeva saame ringi sõita – 3 päevane tripp. See on aktiivne puhkus – ootan põnevusega, mis sellest kõigest välja tuleb.

Homme teen Bolgatanga päeva – kuna mitmeid asju on vaja linnas ajada ning siis saabki jälle seiklema. Olen niii rõõõmus. Kuigi kurbusega pean tõdema, et juba varsti on mul siin oldud pool oma ajast. Ka kliinikus täna rääkisime sellest – natuke isegi kurb on – aga ma kavatsen igat päeva nautida täiega ja veel enam kogemusi ammutada!!!! Ma ikka elan oma täideläinud unistustes ja usun, et kõike seda on Jumal õnnistanud!!!! Olen tohutult tänulik kõige selle eest!!!

44.päev, 20.oktoober, teisipäev

Öösel kl 3 aeg ärkasin vinge paugutamise peale, kardinad lehvisid, vihm trummeldas kõrvulukustavalt ning taevas oli pidevalt valge meeletust äikesest. Vot see on alles torm. Mõnulesin, sest kogu selle möllu sees oli midagi nauditavad – aknast voogas sisse suures koguses värsket õhku. Nii hea – ei huvita, kui äike raksatab ja kogu maja väriseb. Mul on mõnus. See kestis pikalt – vahepeal kujutasin, ette, kuidas veevood tulevad aknaäärest sisse, sest on tekkinud üleujutus. Kuid siis tuli meelde, et ma ju elan kõrgel mäe otsas ja see kõik voolab ju kusagile alla. Nii, et veeuputust siin katolikukiriku questhouses pole karta ja peatselt uinusin taas.

Hommikul olin välja puhanud – meeleolu super pro. Olin eelmisel päeva ülivarakult magama läinud. Nii et tegelikult olin maganud üle 10-ne tunni. Wow!!! Ma puhkan.

Panin selga oma uue töökleidi, ruttu sööma ja siis teele kliiniku poole. Kuna öösel oli korralik ujutamine toimunud, siis teadsin, et teed on väga kehvad motoga sõitmiseks, ma parem ei helista Pitanga kliiniku omadele – sest siis nad ei pea tulema mind tarima. Lähen jalgsi. Minnes preestrite maja juurest mööda, tuli isa Lawrence ka välja mind tervitama. Täiesti arusaadav, kui kuhugi hiljaks jääd, sest iga nurga peal oled jätkuvalt kohustatud juttu rääkima – hahahahhaaaa!!!

Jõudes põhiteele, sõitis üks tsiklimees must mööda ja pidas kinni. Hehheee – Martin Luther (Pitanga kliiniku üks õdedest ja konsultantidest) Hei, Evelin – hüppa peale! Hahahhaa – niipalju siis minu jalutamisest. Kohale saabudes inimesed juba ootasid õues pingil oma probleemidega – viskasime oma asjad ära ja tegutsema. Oli mitmeid tervise probleeme, kus mina sain oma nõuandmisega kohalikele õdedele toeks olla. Jälle nad kuulasid silmad pärani – tahtes ammutada uut informatsiooni. Nendega on ikka nii lihtne koos töötada.

Peatselt saabusid ka teised ja tuli välja, et täna oli taas community outreach – teatud piirkonnas laste tervisekontroll. Kauplesin ennast taas kaasa. Pakkisime  asjad tsikliselga – ma istusin nagu kohalik – mitme suure kotiga ja siis meie Latifaga ka kusagil – ja jälle kõrkjate vahele teele. Maa oli ikka täiega mudane – tagaratas ikka pani igasuguseid vingerdusi – lõpuks enne sihtkohta jõudmist jäime tsikliga ikka täiega mutta kinni – hea, et me külili ei käinud – kuid suure naeru ja nalja saatel saime ikkagi oma sõiduvahendi sealt välja ning võisime edasi liikuda. Tõesti jätkuvalt on siin iga hetk seiklus. Vaikselt hakkas kogunema, kuigi täna ka ei olnud palju rahvast, sest kõik ametis viljalõikuse ja põllutöödega. Käputäis emasid ilmus ikka kohale.
Seekord võitsin laste südamed ning kuigi nemad oskamata inglise keelt ja mina nabti keelt – saime omavahel ilusti suheldud. Aeg kaod siin nii kiiresti käest ning juba oligi pärastlõuna, et hakata tagasi liikuma kliiniku poole.

Hiljem koju jõudes olin totaalselt powerit täis – nagu oleks kusagilt saanud mingi energialaksu – kuigi teised tüdrukud olid kustunud – Mai oli taga otsinud Mondo poolt toetavaid õpilasi, aga kuna koolidirektorid olid hoopis kusagil koolitusel – siis läbi sõites mitmeid koole – osutus tema tööpäev tühjaks. Maarja oli asjatanud Ayamfooya kliinikus ja sealt tulles on ka tema laetud nagu mina kui tulen Pitanga kliinikust.

43.päev - 19.oktoober, esmaspäev

Täna hommikul sammusime Maarjaga rõõmsalt Logre kliinikusse. Kohale jõudes oli peamine vastuvõtt jätkuvalt rahvast täis – Maarja sukeldus kohe sinna sisse ja mina suundusin maternity wardi. Kus ikka tunduvalt rahulikum. Rasedaid tuli vastuvõtule, aga mõnusa vahega, et oli aega igaühega tegeleda – ning taas sain oma ametit nautida.

Asume teele Logre poole koos Maarjaga

Kuna ma eelmine nädal viisin Logre kliinikusse lootesüdamekuulamiseks monitori, siis sellele oli vaja leiutada ka veel geeli juurde. Nimelt geel pannakse naise kõhu peale ning anduriga otsitakse, kus on kuulda beebi südametoonide tuksumist. Eelmine nädal kuulasime ühe hästi vedela geeliga ning see ei toiminud väga hästi. Nüüd proovisin leida teist. Õnneks olen saanud kliinikusse juba soojad suhted ning üks nunnadest, kes teeb seal ultraheli – oli nõus seda mulle laenama oma kabinetist. Nii ma jooksin oma totsikutega mööda hoovi ringi, et lõpuks saada kõik asja korralikult toimima maternity wardis. Vahepeal käisin Maarjal ka külas peamajas, kuid ruttu-ruttu tulin seal tagurpidi välja. Hommikul oli seal lapsi, kel palavik 41+, krambitasid – täiskasvanud, kel malaaria – kukkusid palavusest kokku – igale poole oli vaja pidevalt joosta. Vahepeal ei saanud töötajad ise ka aru, mida nad tegema peavad.

Ämmaemanda vastuvõtt Logre maternity wardis

Maarja Logre kliiniku vastuvõtus temperatuuri mõõtmas

Pärast tööpäeva läksime Maarjaga kõigepealt meie söögikohast läbi - lõunat ju vaja süüa. Leidsime hetkel oma lemmiku paiga. 

Taga suures pajas oad (njamm) ja keevas õlis valmib jams ja plantaan

Ja siis Georgina juurest läbi, et saada kätte oma töökleidid – millega oleks mugav ringi chillida – wow – ikka uue riietuse saamine, teeb enesetunde ikka super mõnusaks.

Selline tööriietus meeldib

42.päev, 18.oktoober, pühapäev

Koopapäev, koopapäev! Appi kuidas ma vajan neid päevi – see on aeg totaalselt iseendale. Siis ma pistan oma nina urust välja vaid hommiku ja õhtusöögiks. Täna ei läinud kirikusse ka – eilsed emotsioonid olid nii positiivsed ja võimsad, et mu ihu ütles, et täna ma magan terve päeva!!! Ja kuulan võimalusel Karmeli jumalateenistust netist – ja nii see läks ka!!!! Ja mu käehaav on ka näitamas paranemisemärke – ei läinudki hapuks, super!!!  Leotasin seda kogu aeg antiseptikaga üle ja juba hästi!!! Juhuu!

41.päev, 17.oktoober, laupäev – Parim päev kogu Ghanas oleku aja

...Tongo Hills – Tongo mäed. Motoroadtrip.

See tuleb huvitav päev – hommikul polnud veel täidsa selgegi, kes meile tsiklijuhtideks tulevad, kuid vaatame, kuidas asjad kulgevad. Esimene kellaaeg öeldi meile pool üheksa hommikul – teadsime kohe, et see tähendab, et enne üheksat ei toimu midagi. Me ikka selle kella siin täiesti selgeks õppinud. Vahepeal saadeti uued sõnumid, et me läheks poole kümneks Georgina juurde ja siis sealt korjatakse meid peale. Olime sõnakuulelikud.  Hommikul olin veel segaduses, mida selga panna, mida see trip tegelikult tähendab. Lõpuks otsustasin ikka teksade kasuks – kuigi teadsin, et pean maadlema palavusega, aga tsikliga sõites on ikkagi parem. Kuid millegi pärast unustasin tossud  panna ja tulin sandaalidega.

Ootame rattureid Georgina juures

Lõpuks saabusid kõik tsiklimehed ja kell oli siis 10:20 – hahahhaaa vaid kaks tundi hiljem kui esialgu plaanitud. Sõit oli super. Ma lihtsalt kaifisin 100ga – teed küll tolmasid meeletult ja peatuse korral pühkisime näolt ohtralt punast tolmu ja nägime välja juba nagu kohalikud tumeda nahatooniga.

Pruunist tolmust muutunud kohalikku nägu

 Esimene peatus oli kullakaevandus – mis tegelikult kuulub hiinlastele. Kuid kahjuks ei olnud ühe tsiklisõitja sõpra seal kohal, siis me hetkel maa-alustesse paikadesse ei pääsenud. Aga käisime vaatamas, kuidas pinnalt toimub kaevandus ning noored kutid tööd rassisid teha.

Noored kullaotsijad hoos

Hiinlaste kullakaevandus - kahjuks väravast sisse ei saanud

Vahepeal meie tsikli ratas läks tühjaks ning otsisime oma juhi Evansiga, kus seda parandada – tuli välja, et rehvis oli 2 auku, kuid õnneks oskuskäsi on siin kõikjal ning juba peatselt saime oma teekonda jätkata. 

Meie sõiduvahendid

Vahepeal tuli nii ka sõita - sändvitch

Teel olles läks veel kahel sõitjal rehvid puruks, kuid ka need sai lõpuks parandatud ja olime jätkuvalt teel Tongo mägede poole.

Meie ägedad motodriverid

Meie sõidutee kvaliteet

Tongo

Lõpuks Tongos kohal – kõik teetolmust pruunid kuid õnnelikud. Saime tuttavaks selle paiga giididega ja asusime teele. Need vaated olid lihtsalt super ilusad.

Tongo Hills - vinged kivid

Ning giid oli, kes rääkis ka kohalikke hõimulugusid, kuhu koobastesse endid peideti ning kus elutseti – wow – kahjuks ei oska seda fiilingut hetkel kirja panna – aga kui ma vaatasin teisi – siis kõigil olid pidevalt näod kõrvuni, särades õnnest, et ikka nii äge roadtrip. Päike oli muidugi karm, aga kuna põnevust oli piisavalt, siis me ei lasknud absoluutselt endid häirida – kuigi vett voolas jätkuvalt ojadena. Minu sandaalid olid totaalselt libedaks kulunud – ning nii mõnelgi korral libisesin mööda suuri kive alla. Koolitasime kohalikke kutte, kuidas naisi abistada – nt aidates kusagile kaljuotsa saada. Nad ei ole harjunud seda asja absoluutselt tegema. 

Istudes põhikoopas ja kuulates legende

Koopas chillimas

Kivisse raiutud augud olid mõeldud söömise paikadeks -
toit valmistati ja pandi sinna, kuhu kokku koguneti sööma

Paigad olid ikka väga ägedad, mõnedesse paikadesse pääses vaid läbi ahtkakeste kaljulõhede ronides – kõht tuli korralikult sisse tõmmata ja ennast seal vahel läbi libistada – emotsioon oli ikka mega kõrgel. Enne pimedat hakkasime tagasi tulema – kuna terve päeva ei olnud midagi ka söönud – siis otsisime endale pesa, kus keha kinnitada – teepeal oli restoran (sellel ei ole absoluutselt mingit restoranitähendust) aga see tähendas, et sealt saab süüa – valikus oli vufu, vufu ja veelkord vufu – mitmest jahust kokkumiksitud puder – pealekallatud ülitshilline kaste ning võtsin kitseliha. Kui kohalik toit siis kohalik toit. Muidugi kogu söömine käis jätkuvalt kätega, millega nüüdseks oleme täiesti ära harjunud.

Mangotree toidukoht - ootame oma fufusid koos lihaga - baobabi puu all

Minu kõrval istus üks Tongo kuttidest, kes meiega kaasa sõitis ning kuna siin on viisakas, et need kes istuvad Su kõrval – kutsud koos endaga sööma. Ja mõne hetke pärast sõimegi selle kohalikuga ühest kausist – apppi – mulle ei meeldinud enne kui keegi mu taldrikustki midagi kahvliga võtab ja nüüd kätega..... mida kõike. Aga jube lõbus – istusime hiiglama vana mango puuall ja nautisime õhtusööki. Vaikselt õhtu hämardumas.

Minu ülilahe motodriver Evans

Lõpuks läks kottpimedaks ja meil oli tsiklitega veel tükk maad tagasisõita. Wow – ausalt, mina küll ei näinud midagi, kus on augud, kus valgustamata inimesed. Kuid Evans oli nii osav, et ei olnud probleemi  - üteldes: Evelin, no worries, trust me! Evelin, pole probleemi, usalda mind! Ja seda ma tegingi, kuigi tihedalt juhi küljes kinni, sest läbi aukude sõites, tõusid tsikli istmelt tsipa lendu.

Meie motogang

See oli lihtsalt mega päev! Kogu see sõit ja paigad, kus käisime ja need inimesed, kellega koos ringi seiklesime – no sada protsenti kordaläinud päev. Me lihtsalt ahhetasime õnnest ja muidugi olime ülimustad.

Lõpuks jõudsime ka hilisele õhtusöögile – ja oh-imet. Kolm preestrit olid tulnud ka Lebel-House õhtust sööma. Siis meie suhtlemine läks veel edasi ja saime oma rõõmsaid päevaemotsioone ka koos nendega jagada.

Ma lihtsalt olen nii-nii tänulik, et selline kogemus sai osaks! Uhh, aga nüüd puhkama, ma olen läbiväsinud.