39.päev. 15.oktoober, neljapäev

Täna rõõmustasin, sain Pitanga kliinikusse tagasi. Mul oli nii hea meel, juba eelmistel päevadel kliinikutöötajad helistasid ja küsisid, kuidas läheb. Kas kõik hästi ja vaid paar päeva vahet ja juba igatsevad. See oli lihtsalt nii südant soojendav. Hommikul oli taas Maggie oma rattaga mul järgi ja nii me teele asusimegi.

Täna konkreetset plaani mul ei olnudki, tegutsesin seal, kus vaja ning paraleelselt tööd tehes said mõnigaid näpunäiteid jagatud. Hügieenitingimustest peavad nemad kohalikest kliinikutest kõige paremini kinni, kuigi ka siin olid mitmed asjad, mis mind vaikselt ahhetama ajasid. Kuid püüan need asjad üles kirjutada ning siis kogu kliiniku töötajaskonna kokku võtta ning koos nendel teemadel arutleda.

Päev oli palav – natuke alla 40ne kraadi. Muidugi päevaks võeti vool välja, seetähendab, et õhk seisab ja laetiivikud ei tööta. Kõikidel jooksis lihtsalt pangega vett – iga liigutus oli tõsine väljakutse, aga sellegipoolest meeleolul ei langenud.

Ma olin paar päeva tagasi veidi vigastanud oma kätt – uskumatu, kuidas siin haavad ära ei parane, vaid tahavad hapuks minna – lihtsalt selle palavuse tõttu. Õnneks Maarjal oli mingit salvi antibiootikumiga, siis enne tööd veidi ravisime seda ja kõik muud vahendid on meil ka endil olemas. Igatahes sain täna palju tähelepanu oma plaasterdatud käega, sest igaüks tahab hullult kaasa elada, kui midagi juhtunud on – ja mõned teavad kuidas mulle „kaastunne” meeldib – hahahaaaa!!! Siin ikka kogu aeg mingi väike seiklus nn tervisega, aga me ka seda nimetame „Aafrika Tavaliseks” ja selle tõttu ei jää midagi tegemata. Ma lihtsalt pean vaatama, et mu käsi oleks pidevalt plaasterdatud, sest puutun töö käigus kokku ikka teiste veredega.

Täna nägin jälle igasuguseid juhtumeid – ühe juhtumi pealt tulin tagurpidi uksest välja, kuigi meditsiinitöötaja, siiski oli mul ka taluvuspiir. Nimelt üks 2 aastane oli oma käe keevasse vette pannud ja nad eemaldasid talt käepealt nahka – iuuuuu. See oli ikka väga rõve vaatepilt – (vabandust, et ma nii väljendan). Kliinikutöötajad tegid tervepäeva nalja, et lõpuks ometi näevad, et mul ka piirid ja kuidas ma ruumist välja jooksen.  Samuti siin lõigatakse ümber väikeseid poisse (see on seotud religiooniga) – siis olin ka ühel sellel protseduuril . Aga jah siin ikka näeb igasuguseid põnevaid asju. Kui vaid kliinikutöötajad enam peaksid hügieenist kinni.

Päev kulges taas kiiresti – juba isegi hirmutav on mõelda, et juba on 1/3 aega on läbi ja nii palju teha. Tundub, nagu kohe varsti peaks koju sõitma – veel kohe üldse ei taha. Õnneks veel ei pea ka. Kuid tõepoolest olen ma nautinud igat päeva! Ja jätkuvalt Jumalale nii tänulik!