37.päev, 13.oktoober, teisipäev

...sammud uude kliinikusse. Tegelikult väike kõhedus on ikka enda sees. Aga see on alati nii, kui millegi uuega alustad ja ma arvan, et lõpuni ei kohane sellega iialgi. Olgu see siis kas lähed uude paika või hakkad nt loengut tegema  - seda nimetatakse positiivseks stressiks, mis hoiab Sind käimas.
Kohe hommikul oli tore seik, tulles alla oma mäeotsas olevast lossist (guesthousest) ning poolel teel marketile minnes, pidas kinni üks tsikliga naisterahvas. Kui ma ei eksi, siis tema nimi oli Delilah. Tervitas mind rõõmsalt ning jäime jutustama. Nimelt tema on üks Kongo Primary Schooli õpetajatest ning tuleb välja et 3 või 4 aastat tagasi õnnestus tal läbi Mondo organistasiooni külastada mõne teise õpetajaga Eestit. Ühist jututeemat oli meil kohe ohtralt. Muidugi ütles, et kui mingi mure on, et ma kohe helistaks talle ning niipalju kui ta saab, aitab ta oma nõu ja jõuga. Jälle liigutas see tohutult mu südant. Siis küsis kuhu poole liigun – Logre kliinikusse, esimene päev. Keeras oma ratta ringi ja ütles, ma viin Su ära. Alguses korra vaidlesin vastu, aga siin sellega kuhugi ei jõua. Kuigi ta kiirustas kooli, ütles, et no problem  - Logresse on pikk tee, mootorattaga saad kiiremini. Mu süda lihtsalt iga päevaga enam ja enam kasvab Ghana külge kinni.

Saabusin kliinikusse – kõik kogunesid just vastuvõtu osakonda – nimelt siin siis paik, kus enne hommikupühendumist ei alustata päevast tööd (siin muidugi ka öövalve ning varahommikul koristajad) Patsiente oli ooteruum täis – koos töötajatega kõik jäid vaikseks. Üks õdedest võttis kõva häälega sõna, luges Piiblit, jagas lühisõnumi teineteise hoolimisest, koos väike ülistuslaul ning lõpuks ka palve. Mõnda aega pidi igaüks vaikselt palvetama ning siis keegi lõpetas palve kõvahäälega. Nagu meil kirikus Eestis nt meeskonna aruteludel. Inimesed on siin tõsiselt jumalakartlikud. Alkoholiprobleem, suitsetamine ja narkootikumid – selles külas on see ikkagi suhteliselt tabu teema. Mis on ikka ülitore.

Pärast hommikupalvet kolasin kogu kliiniku läbi, käisin tervitasin kõiki ja siis hakkas töö peale. Alguses läksin maternity wardy (rasedate- ja sünnitajate osakonda) – see lausa eraldi majas. Seal on kõik valge, avar, puhas, rahulik – inimesed on rahulikud. Palju õhku ka – siinses kliimas on see ikka ülioluline näitaja. Kuid kuna seal oli ülirahulik, siis kutsuti mind teise majja. Silme-eest võttis koheselt kirjuks – ruumid hämarad, ülirohkelt patsiente, kõva lärm ja ausalt, ma ei saanud mittekuimidagi aru. Ma isegi ei teadnud kust otsast peale hakata. Kuna keegi oli neil haigeks jäänud, siis oli neil vaja lisa käsi – mõtlesin, et hüppan lihtsalt pea ees sisse ja vaatab mis saab. Kuna ei olnud kedagi kes mõõdaks inimestel vererõhku, temperatuuri ja kaalu. Ning kõrgete palavike korral annaks koheselt palavikualandajat – siis arvasin, et see töö sobib mulle tänaseks.  Ja läks lahti – mitmekümneid ja kümneid patsiente ise korraldasid oma elavat järjekorda, kui keegi vahele trügis, klaarisid nad ise koheselt valjuhäälega ära – olin vaikne hiireke ning kohalikku keelt niikuinii ei mõistnud.

Mu töövahendid

Kuna mu tänane töö oli lihtne, siis sain ka rahulikkult jälgida inimesi ja ümbruskonda ning peatselt hakkasin ka aru saama kogu töö korraldusest või vähemalt aimama. Inimesed tulevad kliinikusse – lähevad võtavad oma folderi (kausta) see võtab aega um 1h – siis tulevad lasevad kaaluda, vererõhkumõõta, lastel palavikku mõõta  - ning kui see nende lukku kirjutatud, istuvad nad konsultatsiooni järjekorda, kus võtab neid vastu tegelikult õde (arste siin lihtsalt ei ole) aga see konsultant siin arsti staatusega. Iga asi võtab heasti aega ja inimesed istuvad ikka tunde järjekorras. Kui konsultandi juures käidud – lähevad laborisse, mis on üle õue minek, kus nad annavad analüüsid ja siis ootavad ära vastused, mis kirjutatakse nende lukku (vähemalt 1h võtab aega) siis istuvad uuesti järjekorda ning ootavad, millal saavad tagasi konsultandi vastuvõtule. Kui lõpuks sinna jõuavad – siis see paneb ravi ja suunab edasi, kas siis süsti saama või lähevad apteegi luugi ette istuma ja annavad oma folderi ning um 30 minuti pärast saavad kaasa ravimid. Igatahes – lõpuks veedad kliinikus ikka terve päeva.

Täna sattus kliinikusse Pitanga õde Susie ka – tuli välja, et oli endale malaaria hankinud. Siis ta vaeseke oli ka väga väsinud – aga nähes kaost vastuvõtusaalis, hakkas kohe ka seal tööd korraldama, mis siis et ta ise teises kliinikus töötab. Samuti võttis ühe kliinikutöötaja lapse, keda ta tegelikult terve päev hoidis, et siis see õde saaks patisente aidata. Siin tavaline, et sülelapsed tööl kaasas, see tähendab, et rätikuga selga seotud ja naised töötavad nii täispäeva.

Logre kliinik - vasakul maternity ward ja paremal peamaja
Labor jääb seljataha

Kl kahe aeg olin ma ka omadega läbi ja siis toimub ka kliinikus valvevahetus. Mõtlesin, et tänaseks aitab ning selleks ajaks oli Susie ka saanud kõik oma ravimid kätte ning astusime marketi poole teele. Uhh – see võttis mu ikka läbi täiega. Kuigi tegelikult ma ei teinud midagi. Aga vähemalt nüüd sain aru, kuidas kogu süsteem toimib. Homme lähen maternity wardy, seal täispäev rasedate vastuvõtt – ning seal ikka kordi rahulikum. Eks siis vaata, kuidas seal kulgeb.

Peale lõunat ma võtsingi rahulikult ja ausalt, ega ma muud ei jaksanudki teha midagi. Õhtul sai taas õhtusöögilauas plikadega emotsioone jagada ja siis ma lihtsalt kl 8 aeg kustusin ära. Ja elekter jalutab meil ikka siin nii kuidas tahab.
Aa ja siis Mondo Eesti juhtidel oli vaja ühed projektid lõpule viia - kuigi olin põhku juba pugenud, kui õhtu hilja tuli Evans - meie uus abiline Victori poeg - et me saaks teatud dokumendid ära pildistatud, valmiskirjutatud - öösel allkirjad korjatud ning siis üleslaaditud, tuli ennast uuesti üles ajada - ning olime poole ööni Mai toas - sest projektitähtaeg oli kl 9 hommikul st meie aja järgi siin Ghanas siis kl 5 hommikul. Aga me rabelesime - aga lõpuks tehtud saime. Uhh!!!!

Südaöine kontoritöö Mai toas - Evans, Maarja ja Mai