30.päev, 6 oktoober

Hommikul ärkasin välgutamise ja tormi peale üles. Mmm – siin on tavaks, et kui vihma sajab, siis inimesed ei liigu, isegi siis kui tööle tuleb minna. Sättisin ennast valmis tööle minema – õhtul sai veel Margarethiga üle rääkida, et ta tuleb ja võtab mu peale. Aga mida ei tulnud, ei tulnud ei Margarethi ega kedagi teist. Peatselt ilmus what`s up´i sõnum: dear miss Evelin, we won´t pick you up, because roads are bad and we don´t want that you will get hurt – so rest and enjoy your day. See you tommorow. (Kallis Evelin, me ei võta sind peale, sest teed on väga halvad ja me ei taha, et Sinuga midagi halba juhtuks – nii et puhka ja naudi oma päeva, näeme homme.) Jälle vaba päev.  Aga ime oli see, et nad ikkagi teatasid, et nad ei tule – super, Aafrika elu ikkagi areneb. Vihm hakkas vaikselt järgi jääma ning Mai ja Maarja pidid Bolgatangasse minema – kuna nad pidid eralaboris uued analüüsid andma, et vaadata, kas malaaria ja tüüfus on nende kehast kadunud. Ning samuti soovisid veel mõningaid lisateste teha, sest suurel hulgal antibiootikumide tarbimine on kehale päris tugeva põntsu andnud. Nad kutsusid mind Bolgasse kaasa.

Tro-Tro peatuses ootamas

 Kuna elekter oli läinud ja vihm järgi jäänud, siis muidugi – mitu päeva järjest ei saa ju kodus passida. Mõtlesime, et läheme tro-troga. Kohtudes Anne-Liisiga Kongo marketil  ootasime tro-trod oma tunnike – ei tulnud mingit bussi – mõtlesime, siis aeg peatada kinni lihtsalt mõni auto. Jaa ma tean, oleme päris julgeks muutunud. Paar esimest autot ei peatunud, kuid tsiklisõitjaid oli küll ja küll, kes tulid juttu puhuma ja lihtsalt tervitama. Järsku ilmus kusagilt välja mees, kes tahtis ka Bolgasse minna ja ütles, et meie meetod autode peatamiseks on liiga lahja – tuleb ikka keset teed astuda ja auto ette seisma jääda – hahahhahaaa! Me pole mingid enesetapjad  - aga tõesti järgmine auto pidas kinni, kui see mees teele astus. Oli üks korralik truck – sees istus kaks vormiriietuses meest – surmtõsised – küsisime, kas Bolgasse saab, nad vaid noogutasid. Maarja ja Anne-Liis nägid autol kasti – nemad tahtsid kohe kastis sõita ja see mees hüppas ka nendega taha. Meie Mai-ga läksime sisse istuma – kuna ausõna ei viitsinud pooltundi selle punase tolmuga võidelda, mida teised autod üles keerutavad. 

Selgus, et need tegelased olid tollitöötajad aga väga jutualdis nad küll ei olnud. Kohale jõudes olime tänulikud ja saime minna oma teed. Huvitav seik oli ka see, et kui Bolgasse jõudsime, helistas Victor (KoCDAjuht) ja ütles, et meid olevat nähtud hääletamast ja see mees, kes meiega koos oli - on tuntud varas. Ouch. Aga tõepoolest, iga meie liigutus on Kongo külas teada. Aga tore, et hoiatatakse. Meil läks kenasti ja selle mehega sekeldusi ei olnud.

Esimesena seadsime sammud eralaborisse – plikad ei viitsinud kliinikusse minna. Kuna nad olid leidnud väga hea labori, kus koheldi kliente superhästi  ning koheselt kui sai ka vastused, sai seal ka konsultatsiooni ning apteegist selle nõuaande peale ravimeid osta. Siin on nii, et sa ei vaja millegi jaoks retsepti – kõike võid osta mida tahad, peaasi, et raha oleks.

Selles hoones teisel korrusel asub eralabor - fancy, onju

Vastuvõtt oli laboris fantastiline ning laborant tundis juba tüdrukud kaugelt ära  - kohtles meid kui kuningannasid. Kuna kõik oli ilus ja puhas, siis otsustasin ka igaks juhuks malaaria ja tüüfuse ära testida. Vahel need haigused kulgevad lihtsalt asümptomaatiliselt ja hiljem on korralikud tüsistused – kuigi usun, et olen täiesti puhas. Ja tegelikult olen tüdrkutega kogu aeg koos, nii et ka nemad ütlesid, et tark oleks ära teha. Veri ära antud – läksime linna peale, sest vastused pidid tulema alles 4h pärast. Sammusime oma interneti kohvikusse – sest oma tööblogisid pole kohe üldse jõudnud täita. Arvutit tööle saada nii, et net ja elekter korraga olemas oleks – see on unistus. Olles tunnike seal juba oma asju toksinud, kui järsku kadus ka seal vool ja internet – me naersime lihtsalt kõhud-kõveras – ei ole olemas. Mondo töötajad Eestis ütlesid, et kui me ei saa kodus teha, et me käiksime Bolgas korra nädalas – seal on alati net ja elekter olemas. Aga tundub, et tegelikkus ei paika. Nii, et taas pakkisime oma asjad kokku ja läksime linnapeale.

Minu järgmised kingad surid ära, mis ma paar nädalat tagasi ostsin – nii egas midasss, ostame uued. Leidsingi – huvitav, kas need peavad vastu kauem, kui 2 nädalat. Mul endal on kaasas veel vaid tossud ja ujulaplätad – hahahhaaaa. Aga õnneks kohalik jalanõu odav ning eks kui uuesti juhtub tuleb taas turule minna. Ma juba mingi kingafriik – kogu aeg vahetan neid.

Läksime postkontorisse – tüdrukutel oli vaja mõningaid asju saata. Aga kuna Anne-Liis oli hommikul käinud ja 18 saadetist Eesti poole teele pannud, siis tuli välja, et ta oli postkontori markidest tühjaks ostnud – nii, et ka sinna oli tühikäik. Selleks ajaks oli siis kulunud kolm tundi – ning päikese all hakkas ikka suht palav ja väsimus ning nälg tuli ka peale. Meil tuli meeletu smuuti isu ja tüdrukud teadsid ühte mõnusat paika. Kutsusid smuutikeskuseks – see oli hästi meie labori lähedal. Kohale jõudes nägin, et see smuutikeskus oli väike putka – ning istumiseks oli seal paar kohta, aga vaatasin, et nende köök oli väga puhas ning jälgisime, et nad puhtalt teeks ka – nii, et kui me ütlesime, et me enam ei söö tänavatoitu, siis peatselt istusime ülimaitsvate banaani, papaia ja ananassi smuutidega tänaval – ja nautlesime Bolga linna olemust. Hahahaaa! 

Igaüks meis tarbis seda topelt koguse
lihtsalt nii hea ja puuvilju saame ikka
väga harva.

 Helises telefon – ja laborant helistas ning teatas, et vastused on valmis.

Kergelt põksuva südamega, et kas ikka kõik on korras – kutsus ta meid naeratades oma kabinetti – pakkus kõigile lahkelt istet ja ütles: kõik on korras. Seletades ükshaaval kõikide analüüside vastused ära väga põhjalikult. Jehuuu – mul ei ole mingit malaariat (sai testitud mitme tüve suhtes) ning samuti mingit tüüfust. Tänu Jumalale! Ka tüdrukutele oli ravi ilusti mõjunud – ning meeleolu tõusis veel enamgi.  Koheselt tundsid nad ennast tervemana ka.

Anne-Liis tuli ka tagasi ja kuna peatselt hakkas pimedaks minema, ei viitsinud enam tro-troga seiklema minna vaid mõtlesime, et võtame 4 peale takso. Taksosid oli megalt – küsisime Kongosse. Ning taksodega sõitmisel on selline lugu, et Sa pead hinna kohe alguses kokkuleppima – enne kui sisse istud. Ta ütles muidugi ulmehinna. Ma hakkasin naerma – ütlesin, et 6 GHC per persona (kuigi teadsin, et see on hästi madal hind) mehel silmad suured, et nii vähe küll ei saa. Ütlesin, et ma ei ole turist, me elame siin, me ei maksa üle. Läheme vaatame siis teise takso – kutt kohe hüppas meie ette ja ütles – 30 GHC-d (um 7 eurot) kokku, viib kohe meid ära (seda summat ma lootsingi). Sest sõita oli pea pool tundi. Jee – läks hästi seekord see kauplemine – vaikselt saab seda ikka õppida.