33.päev, 9.oktoober, reede – ühissöömine

Kohalikke tavasid järgides

Öö oli veidi keeruline, kuid võtsin valuvaigistit – väga paremaks pole läinud, aga vähemalt see ei takista töötegemist. Kliinikusse jõudes, selgus, et on koduvisiitide päev ja sellest tahtsin väga osa võtta. Palju seiklusi, palju inimesi ja huvitavaid majapidamisi.
Seekord asus see kaugemas piirkonnas ja läksime tsiklitega – kui eelmine kord sai läbi võsa tungida jalgsi, siis tõesti panime tsiklitega mööda nn kitserada ning taimed peksmas vastu jalgu ja pead – hahahahaaa – see oli lõbus sõit ja need rajad olid täis tohutult kiviklibusid, nii et mõnelgi korral võttis tsikli libisema ning oli napikaid, kus olekski külili vajunud, aga läks hästi. Adrenaliini oli kohe natuke kõrgemal.
Koheselt esimesse majapidamisse jõudes – õed avastasid, et nad on näljased. Enne visiitide alustamist lõid lahti oma toidukoti, mis oli siis tavaline kilekott, milles oli segamini riis, oakaste tohutult vürtsikas ja üks muna (siin ongi nii, et kõik toidud pannakse kilekottidesse ja siis süüakse sealt parema käega). Üks õdedest ütles mulle  vaid, siruta käsi välja ja pese puhtaks ja nüüd teed toidupalve ka. Olin sõnakuulelik, pesin käe puhtaks, palvetasin ja mis siis ikka – hakkasime sööma. Ikka väga teistsugune – võtad kilekotist peopesaga toitu, vormid selle käes pallikeseks ning siis lükkad selle sõrmedega suhu. Appi kui naljakas ja plögane. Tundsin ennast väikese lapsena. Õed muidugi mind juhendamas, kuidas õigesti on süüa. Igatahes see söömisprotseduur oli ikka väga naljakas, aga ära tegin ja loodan väga, et pärast see mu kõhule ei mõju – sest vürtse oli pandud ikka armastusega.
 

Mõistus väljalülitada ja sööma

Pärast seda pesime jälle käe puhtaks ning alustasime oma vestlustega.
Kõikides majapidamistes, kus olid rasedad naised, nende nõustamine jäi minu hooleks, nii et töö käis lausa vahepeal sektsioonides. Kuna vestlused olid nii innukad, siis peatselt ilmusid välja ka nende abikaasad ja siis sai veel ka nendega rasedust ja sünnitust läbi arutatud.  See töötegemine võib olla ikka selline nauding. Muidugi kui olime lõpetanud – siis olime ikka mega väsinud ka – sest enamus aega olime päikesekäes. Kliinikusse tagasijõudes igaüks vajus kusagile nurka pikutama, mina kaasaarvatud – tüdrukud jälle minu kallal nalja tegemas.

Omakasvatatud okra, chillipipar, hirss, mais ja muu, mida ma ei tunne

Üks majapidamistest, ämbritega kaetud kohad on tegelikult hauad

Noort ema nõustamas

Armas lugu oli veel see, et mind kutsuti ühe lapse nimepanemistseremooniale, kuigi ma minna ei saanud, aga see kutse oli nii armas. Ning õhtul sain sõnumi ja kutse, et mind on lisatud Piitanga kliiniku töötajate vestlusgruppi, kuna nad arvasid, et mul on veel mitmeid näpunäiteid jagada. Kui armas – ma olin nii liigutatud. Igatahes ühel hetkel nad teevad mulle selle siit äraminemise väga raskeks. Olen nii tänulik!
Maarja oli minu kõrva jaoks mingid ravimid hankinud (mida me Eestis küll sellisel viisil ei kasuta) aga kuna asi pole veel järgi andnud, siis vähemalt katsetan ära – hahahhhaaaa!!! Kavatsen mingi päev Prulerile kirjutada, vaatan, mis tema asjast arvab – aga küll see ka korda läheb. Selg on juba ilusti järgi andnud, küll muu ka. Võtan nädalavahetuse rahulikult ja puhkan. Nädalalõpuks väsib ikka täiega ära. Tüdrukutel on küll homseks plaane, aga kui ma väga hästi ei tunne ennast, siis jätan vahele. Oleme omavahel rääkinud, et me kedagi ei sunni kuhugi tulema, kõik on täiskasvanud, et kui kõik kõikidest asjadest osa ei võta, siis see täiesti ok.
Õhtul oli veel Anne-Liis meil ja taas saime jagada kõik oma nädalaseiklusi – sest neid tekkinud ikka kuhjaga. Nt kes oli veiseliha asemel eesliliha ostnud või mina näiteks – kaks nädalat tagasi kaotasin ära oma seb-panga ja swedpanga  koodikaardid. Ja id-kaardilugejat ei võtnud kaasa. Aga vahepeal on vaja ju pangaülekandeid teha, et Eestis oma arveid maksta ja muid asju ka. Otsisin paaniliselt – lõpuks arvasin, et ongi läinud. Siis selgus, et Maarjal oli id-lugeja ikkagi kaasas – kuid avastasin, et ma oma id-kaardi paroolid unustasin Eestisse. Siis kirjutasin Avelile, et ta mu koju läheks ja paberikuhjast üles otsiks mu paroolid. See võttis heasti aega, aga ta leidis. Uhhhh – ma sain kõik vajalikud tehingud õigeaegselt ära teha. Ja nüüd kaks nädalat hiljem, õhtu pimeduses tuleb mulle me koristaja Rose vastu ja küsib, ega need numbritega kaardid kellegi omad ei ole. Need olid minu kaardid. Ma hüppasin rõõmust ja kallistasin teda, nimelt olin need unustanud oma eelmisesse elukohta ja ta oli leidnud. Isiklikult arvasin, et pillasin need Bolgas raha väljavõttes maha. Kui tore-tore-tore!!!!  Või näiteks oma ilusa kollasekleid suutsin värviliseks saada – nimelt see vahariie ja ma ei teadnud, et seda leotada ei või, nii et kleidil lihtsalt rohkem mustrit juures (kahju on ka, aga mis teha)  Nii et uudu olen ma samasugune nagu Eestis olin – aga Jumal on minuga armuline!!!! Nüüd on vaja veel terveks saada – head ööd!!!!

Meie joogivesi 500ml pakkidest - hammastega lahti ja jooma
Tegelikult ma enamasti kallan selle pudelisse, kuid vahel
läheb ikka otse pakist ka.