20.päev – laupäev, 26.september – Pidustused

Pikk nädal on taas seljataga – tahaks tegelikult ühte täielikku vaba päeva, kuid arvatavasti seda ei saa ka täna võtta. Täna siis kulmineerub Ayamfooya kliiniku 25.nda aastapäeva pidustused – kuhu saab ennast sättida ja pisikese meigigi peale panna. Kuigi ma tegelikult ei teagi, mida need pidustused täpselt tähendavad. Üks kliinikuprogrammi kokkupanijatest oli näinud paar päeva tagasi mu fotokat ja siis ta nii väga tahtis (kuigi minuga isiklikult polnud ta kordagi suhelnud), et ma sinna pildistama tulen. Kuigi pidustused pidid kl 12 peale hakkama, siis kusagilt ümbernurga tuli jutud, et ma peaksin tunnike varem kohale minema – kuigi teades juba siinseid kombeid. Isegi kl 12 ei toimu veel midagi. Ma ütlesin neile, kes mulle infot vahendasid, et las see inimene helistaks mulle, siis saame täpselt kokku leppida. Lõpuks paar tundi enne üritust see inimene helistas ja ütles tungivalt ja nõudvalt, et ma pean tulema varem, et kõike seda filmida. Olin viisakas ja rahulik ja ütlesin, et oi, Sa oled millesti väga valesti aru saanud, sest minu peeglekaamera on nii vana ja sellega ei õnnestu videosid teha. Kuulsin ta hääles pettumuse nooti. Mida näen siin pidevalt, et inimesed eeldavad – aga nad ei uuri täpset infot välja ja eelduste põhja püüavad asju üles ehitada, kontrollimata, kas faktid peavad paika. Aga jah – igatahes ei pidanud varem minema. Ise jõudsime kl 12-nesele algavale üritusele kohale peale 2-te. Kl 12-nene programm ei olnud veel peale hakanud (uskumatu) – kõik käib spontaanselt – kohale oli tulnud pea 200 inimest või isegi rohkem. Kuid ühel hetkel alustati. Järgmisel hetkel kõlas võimas trummide mäng ja päevajuht peatas oma kõne. Nimelt kohale hakkasid saabuma erinevate piirkondade pealikud – suurte saatjaskondadega. Nemad kõndides päevavarju all, inimesed nende ümber laulsid, tantsisid ja mängisid erinevaid instrumente. Ja seda kordus ürituse raames väga palju kordi – kui jälle keegi saabus, olgugi et keegi nt kõnet pidas – peatati programm ja oodati, kui keegi pealikest jälle oma koha leidis – ikka nagu päris Aafrika. Ma ei kujuta ette, kui meie maavanem samamoodi teeks – hahahhaa! Peaks talle mõningaid videosid näitama. 

Ayamfooya kliiniku esine - pidustused

 Meie ise 4 eestlasega: mina, Maarja, Mai ja Anne-Liis – olime ilusti oma aafrikakleitidega. Ja nautisime eriti erinevaid muusikalisi osasid – sest kõned peeti enamasti nabti-keeles ning selle mõistmisega on raskusi. 

Tantsijad pidustusel

Lahe oli ka vaadata, kui lauljad, tantsijad, trummimängijad esinesid – siis kordamööda pealikud käisid nende ette raha panemas ja mõni julgemgi läks nendega kaasa tantsima – lõpuks muidugi läks ikka peoks – esinejatele visati raha ja laul ja tants lõpetati alati alles siis kui päevajuht neid katkestas.  

Anne-Liisi ja Maiga pidustustel  (Maarja tegi pilti)

 Igatahes tõeliselt lõbus elamus. Programm kõnedega kestis oma 4,5h – uhh tunne oli – nagu oleks olnud täistööpäev.

Pärast programmi – oli kliinikutöötajatele veel eraldi söök tellitud ning jätkupidu pidi toimuma teises kohas. Meid viidi lausa autoga ning toidukarbi said allkirja vastu. Riisi ja kitseliha – shokeerivaks kogemuseks oli see, et Maarja kitselihal oli veel kõik karvad ka küljes – uhhh. Sõime vaid tsipa, sest oleme aru saanud, et see kohalik toit meile väga sageli hästi ei mõju ning püüame hoiduda teiste valmistatud ja tänaval valmistatud lahtistest toitudest. Muidu lihtsalt maksame hinda.  Olles teises peopaigas  - algas taas äikesetorm, koos tugeva vihmavalinguga. Kuna seal enamus asja oli avatud taevaall, sättisime ennast kusagile katuse alla ja ootasime millal saab koju – jälle vihmalõksus, aga mis siis ikka. Ainult koju tuleb rühkida läbi muda – aga vähemalt on see soe – hhahahaaaa!!!  Lõpuks pimedas naasedes olime küll läbi väsinud, aga tänulikud, et nüüd oleme osa saanud ka pidustustest.