36.päev, 12.oktoober, esmaspäev – Vara tööle...

...olin kõiges paar tunnikest maganud kui tunnike enne keskööd, kuulen läbi une nii toredat laulu ja lausa Eesti keeles: „On, on uus päev, on, on uus tund...” nii ilus uni, olen juba pool ärkvel, aga see uni ei  lähe ära ja peatselt avastan, et hoopis heliseb mu telefon PP nimilooga. Arusaamata võtan telefoni vastu, teiselpool sama unine hääl nagu mina – ütleb: „Tere, Evelin, lõpuks sain ka Su üles ajada!” See oli Susie Pitanga kliinikust. Sünnitaja tuli. Väga palju ma aru ei saanud, aga ütlesin, et panen riidesse ja olen kohe valmis. Hüppasin püsti, kiiruga asjad kokku samal ajal mõeldes, et terve õhtu on korralikult padukat tulnud ja hetkelgi ei olnud vihm järgi jäänud. Tsiklisõit tuleb suhteliselt risky-business, aga kui sünnitaja eks siis tuleb minna.

Mingil hetkel oli aknataga hoopis auto tuled – tohohh! Kas tõesti ma saan autoga – eriti luksuslik, nimelt Susie oli kamandanud sünnitaja mehe mulle järgi tulema – hahahahaaaa! Egas midas – kiiver näpuvahele ja siis autosse.

Kohale jõudes oli sünnitaja mulle juba tuttav – nimelt täpselt nädal tagasi südaöösel tahtis ta ka sünnitada ning ka siis tulin välja, kuid siis saatsin ta koju tagasi. Kuid nüüd, vaadates sünnitaja üle – enam koju teda tagasi saata ei saanud, kuid asi oli ikka päris alguses. 17.aastane tütarlaps oli tubli – jalutas ringi ja meie viskasime sünnitustoa ette lavatsitele pikali. Igasugused satikad ustest ja akendest sisse lendamas – usun, et malaariasääsed olid täna öösel kusagil teises kohas. Maha olin unustanud ka veepudeli, aga küll ma selle öökese vastu pean.
Vahepeal kuulasin plastmasstoruga beebi südametoone (olen selle oskuse siin taas-omandanud – Eestis on see juba ajalugu ja seal kasutame vaid elektroonilisi lootemonitore). Ja siis jälle pikutasime või Susiega naljatlesime – öö tuleb pikk ja tundub, et ma hommikul ikkagi ei jõua Logre kliinikusse.

Mingil hetkel hakkas hoopis sünnitustegevus maha vaibuma ja pidin avama looteveed. Need olid rohelised, paksud nagu muda – kole, kole. See lugu mulle ei meeldi. Kui Eestis ikka küsimusi või kahtlusi, siis sai ikka arstile helistada või välja kutsuda, aga siin ei olegi kellegi käest küsida – need otsused, mis vaja teha – peadki ise tegema – teised vaatavad Sinu peale. Õnneks otsustada ei karda ning tuli mingi hetk veel tilguti panna, sest protsess aina vaibus maha.

Kuid lõpuks hommikul kell sündiski beebi – rohelistes paksudes lootevetes – see näitab, et naisel on raseduse ajal olnud mingi infektsioon. Ja tegelikult oli mul ikka suur mure lapse pärast – aga muidugi väliselt see välja ei paistnud. Sest kui ta seda plöga kopsudesse tõmbab, siis haigused on kerged tulema. Aga puhastasime lapse ära – nägi välja küll nagu väike konnapoju aga lõpuks hakkas ikka aktiivselt häälitsema ka – uhhh!!!! Õnneks naine tubli ja otsused oli saanud teha õigel ajal! Süda rõõmustas taas – kuid välimine inimene oli läbi mis läbi.
Huvitav seik veel juures, et terve pere ja sugulasedki ootasid õues – ning juhul kui nt sünnitustoa põrandale midagi maha läks, siis Susie kutsus sünnitaja ema – andis ämbri, käskis kaevust vett tuua, siis talle mopp kätte ja koristama . Kõik tööle – Eestis oleks selle peale hunnik kaebusi saanud. Ja kõik käis naeratades ja innukalt.

Aafrika päikesetõusu nautimine Pitanga kliiniku pingilt

Lõpuks kogu protsess lõpetatud ja mõnusalt kliiniku ette pingile ennast sättima istutatud – istus sünnitaja ema mu kõrvale, oskamata sõnagi inglise keelt. Vaatas mulle suure armastusega otsa – lausus kogu südamest: „Mboije!” (Tänan!) ja ulatas väriseva käega kaks seepi kingituseks. Appi kui armas – see zest, ta andis ära midagi, mis oli tema jaoks väärtuslik – pisar tuli vaikselt silmanurgast ära pühkida ja seep tänuliku südamega vastu võtta. Kõik väsimus kadus ja taas mõtlesin, et kui lahe on teha seda, milleks Jumal sind kutsunud on.

Susie oli ka läbi omadega, korraldas oma sõbra mind koju viima – üks koolidirektor. Läbi muda ja pori ratas lausa lendas, mind ei huvitanud, peaasi, et nüüd veidi puhata saab. Olin öösel tüdrukutele ikka sõnumi jätnud, et läksin teele, et hommikul ei ehmataks, et ma ära või kadunud. Koju jõudes tsipa enne poolt kaheksat hüüdsin – tüdrukud, olen kodus! Korraga lendasid mõlemad toa uksed lahti – mis mõttes, küsisid nad? Hahhhhahahaaaa!!! Jälle oli Efka öösel kodunt välja hiilinud.

Kiire hommikusöök tehtud, ega väga ei tahtnudki seda – ruttu põhku – seekord võtsin esmakordselt kasutusele ka kõrvatropid, sest päeval eeslid ja muud tegelased on siis lärmakad suhtlejad. Olles mõned tunnid magada saanud – sain ma sõnumi, kus Mondo Eesti poolsed juhid vajasid abi. Nimelt käsil on paar suurt projektitaotlust ning ainuke, mille organisatsiooni pabereid ei ole on KoDCA – Kongo küla – kui neid ei ilmu, siis hiljem enam ei õnnestu saada rahastust vabatahtlike lähetuseks sinna riiki. Igatahes ma väga midagi teha ei oskanud – lubasin KoDCA officisse minna (neljakandiline ruum, mis suurte tabalukkudega kinni ning seal on ka laud ja paar tooli) ja Victori kusagilt üles kaevata. Ta telefon on pea alati väljas – siis tasub lihtsalt marketile minna ja natuke aega ringi nuhkida, et kus ta sel hetkel viibib. Kuid oh imet, ta telefon kutsus ja peatselt võttis ta kõne vastu – paar lõbusat viisakusvormi vahetatud, ütlesin, et meil on vaja kiiresti kokku saada – ja see väga tähtis. Ja üllatuseks tuli vastus – ok, millal Sa tahad, ma ütlesin – 15minuti pärast. Ja tõesti, alla marketile jõudes oli ta täpselt kohal – wow-wow! Asjad liiguvad. Mul oli vaja näha kogu organisatsiooni kõiki ametlikke dokumente (ausõna midagi nendest arusaamata) kõik lappasin läbi, tegin fotod ja plaani kuidas edasi tegutseda – kogu aeg rõhutades – TÄNA!!! VÄGA TÄHTIS!!!  Kõik sai kiiresti käiku lükatud.  Kaks tundi aktiivset tööd – lõpuks kui kõik tehtud, tellis Victor veel kõrvalt pubist alkoholivaba pirnisiidrit (see mu lemmik) ja lihtalt jutustasime kohalikest kommetest, kultuurist.  Kui pärast Mondo juhtidele kirjutatud sai – siis nad olid imestunud, et wow – selle paari tunniga sai rohkem tööd ära tehtud ja asjad liikuma, kui viimase 6 kuu jooksul. Aga siin tõesti on nii, et kogu aeg pead kuklas kinni istuma, et asjad saaksid aetud. Muidugi  Victor muutus ka kohe konstruktiivseks – kuigi ta ei näinud väga hea välja – nimelt ta oli ka nakatunud malaariasse ja tüüfusesse. Ning sellest taastumine võtab aega. Mõned asjad on vaja veel homme ära teha, aga nendega peab ta nüüd ise hakkama saama, sest mul oli ju plaan minna uude kliinikusse, mis täna ju ei õnnestunud.

Läks korda juba vara hommikul ja meel nii rõõmus ja taas tänulik, et taas on saanud väikse jälje jätta!