27.päev, 3 oktoober – Poleks iial arvanud, et midagi sellist teen

Roomasin voodist väljas – see nädal on minust kõik võtnud. PUHKEPÄEV! Kuid kodus ei saa olla. Panin asjad sõiduks valmis ja suure kaameragi pakkisin sõiduks kaasa. Teadsin, et raudselt läheb terve päev selle seikluse peale. Hommikul käisime söömas ning siis suundusime preestri kontorisse raha maksma. Tuletasin talle meelde, et ta kl poole 9 Patricu minu juurde saadaks – tema vastas, mis pool 9, ma saatsin kaheksaks, ma ju ütlesin, Sulle. Naeratasin viisakalt ja ütlesin: Ei, Sa kutsusid kella 8-ks kontorisse raha maksma. Sellepeale oli vait ja vahetas teemat. Palusin, et ta helistaks ja ütleks, et ta poole 9 tuleks. Preester ei saanud teda kätte ja rohkem seda teemat ei puudutanud, nagu midagi poleks olnud – aaaaaaaaaaaaafrika!!!!

Olin rahulik, naeratasin, sõbralik ja maksin asjad ära ja jätsin tüdrukud kontorisse – läksin ise koju, et äkki Patric ootab mind. Seisiski eemal trepipeal – vabandasin, et hilinesin, kuna kutsuti kl 8ks kontorisse – ta üles, et pole probleemi. Parandas vannitoas mu lambivoolujuhtmed ära ja ma sain lõpuks ometi valguse sinna (ainult peaaegu 2 nädalat võttis see aega) hahhahaa! Lisaks tõi teisest majast külmkapi ja soovisin veel ühte lambipirni lisaks. Tagasitulles tuli koos isa Lawrencega – kes tuli rõõmsalt vaatama, kas kõik on hästi. Ja sel hetkel kui mõlemad lahkusid – kadus meil kõigil tüdrukutel vesi kraanist – no ei ole võimalik!!!! Aga sellega ei olnud aega enam tegeleda, sest kohe kohe hakkasime liikuma Baga poole.

Meie lahe autoseltskond liikumas Bagasse
Mai, Maarja, Anne-Liis, Mirjam, isa Lawrence hoidus tagasihoidlikult eemale

Baga on põhjas piiriäärne Ghana linn ning sealt algab uus riik – Burkina Faso. Sõit sinna kestab um 2h kuigi kilomeetreid on 50 umbes. Aga kuna teeolud on kehvad, siis sinna jõudmine võtab aega.  Võtsime lisaks Maarjale ja Maile, peale ka Anne-Liisi ja veidi tujutseva Mirjami (noore sakslanna). Ta oli pahane, et ta on väsinud ja peab nii vara seiklema. Tegelikult oli see kõigi vaba valik, kes tahab see tuleb kaasa, kes mitte ei tule – kõik täiskasvanud. Aga Mirjam minust 10 aastat noorem, siis tal vahepeal tujud hüppavad üles alla. (Mul ka vahel seda juhtub, aga Aafrikas veel pole kordagi olnud). Aga me ei teinud sellest välja ja lasime tal lihtsalt olla, äkki päeva peale läheb tal tuju paremaks. Autos oli konditsioneer – kui hea!!!!!!!!! Minul oli võimalus ees istuda, sest isa Lawrece tahtis nii ja tüdrukud pidid 4peale istet jagama  - 2h seal sõita pole muidugi väga mugav. Meil vahet ei olnud, peaasi, et saame autoga. Austuses isa Lawrence ja Mirjami vastu, suhtlesime vaid inglise keeles ning lõpuks oli kõigil väga lõbus.

Jõudes lõpuks Bagasse – viis isa Lawrence meid piirialasse. Ütlesin, et meil ei ole luba riigist välja minna, sest meil on vaid ühekordne viisa ja sellega võib probleeme tulla. Isa Lawrence vastas: I know, I know. Tegime pilte, kui üks ametnikest reageeris eemalt – nimelt oleksime äärepealt piirivalveametnike pildistanud ja see on keelatud. Kuid isa Lawrence läks selgitama ja peatselt tuli piirivalvur laia naeratusega ja viisakalt selgitas meile, et turvalisuse huvides ei tohi me nendest ja migratsioonihoonest pilti teha. Aga siis toimus midagi üllatavat. Isa Lawrence ja ametnik sosistasid midagi ja siis lubati meid minna kahe piirivahelisele alale – mitte-kellegi maale. St et me läksime Ghana riigist välja, aga veel ei sisenenud Burkina Fasosse (passe meil muidugi kaasas ei olnud). Ja saime täiesti Burkina Faso aia äärde – muidugi tegime fotoshuuti (küsisime ametnikelt luba) ja nad olid lahkesti nõus juhul kui me neid ei pildista. Hahahahhaaaa!!!!

No-man`s-land alal - ei hakka piiri rikkuma

Pärast tagasitulles muidugi nägin kuidas isa Lawrence „tänas” ametnikku, aga kuna see oli tema otsus, siis me ei hakanud lisaküsimusi küsima.

Hakkasime liikuma Baga Crokodile Bondi juurde (Baga Krokodillide Tiigi juurde) jõudes kohale – tervitasid meid selle paiga töölised. Selgitades reegleid, maksime oma tasud+fotokakasutamise tasu ja kana eest, millega krokodillid veest välja meelitatakse. Igale ühele läks see maksma um 30 GHC (um 8 eurot) aga see vaid kord elus.

Ja sealt ta tulebki (pildile klikates näeb pilte suuremalt)

Jõudes tiigi äärde, läks dresseerija veeäärde ning lehvitas kanaga. Peatselt hakkas suur isend paistma ja sealt ta tuligi – ronis naeratavate hammastega kaldale ja jäin sinna lebotama. 

Paar väiksemat peatselt tema järel. 

Dresseerijad näitasid meile kaugel peame olema – ning üks läks krokodilliga suhtlema. Peatselt kutsus esimese julge enda juurde ja lasi tal krokodilli seljas istuda ja saba sikutada. Peaasi, et krokodilli ninaeest mööda ei lähe.
Samal ajal kui tüdrukud hiilides seljataha läksid, läks isendil lõuad lahti ja lebotas niimoodi päikese käes. Liigutamata lubas endaga kõike teha.

Minu kord!!! Yesss!!! Ja päris hirmus ka – see loom on nii võimas ja tean, et ta sabalöök on ka megatugev. Ronisin talle selga – silitasin ja patsutasin teda ja siis anti ka tema saba mulle pihku, et vaata kui raske see on. Süda ikka päris tugevalt võbeles sees – kuid ära tuli proovida ja muidugi pilte teha, et nendega uhkeldada. Aga ma olin ikka päris õnnelik kui taas sain ohutusse kaugusse nendest. Kui kõik said poseeritud – siis visati tänutäheks kana krokodilli lõugade vahele. See käis kiiresti – wow. 

Mõnulemas, äsja saanud maitsva suutäie

Mõnulevalt neelast ta pidusöögi alla ja pisemad nihkusid ka tema poole, et äkki ka nemad saavad oma osa. Aga kuna me neid ei torkinud, siis seda nemad ei saanud. Jumala looming on ikka nii aukartust äratav ja see, mis Piibel kirjutab Iiobi raamatus 39 ja 40ndas peatükis – on täiega tõde!

Kohalik mees seletas, et selles veekogus elab üle 110 krokodilli. Kuid see suur on dresseeritud. Kuigi ta aju on väga väike ja üliraske on krokodilli dresseerida – siis nad on nendega käitunud hästi, neid toitnud, mitte kordagi neid keppidega loonud ja palju rääkinud. Ja selletõttu nad lasevad endaga niimoodi teha. Ka need väiksemad, kes tulid kutse peale veest välja – neid dresseeritakse, aga nendega ei ole nii turvaline veel tegutseda. Nii et kui keegi mõtleb, et ma läksin täielikku metsikut ja suvalist krokodilli katsuma – siis ausalt – nii hull ma ei ole – Eestis ma kardan lausa koeri. Aga kuna siin juhendati väga selgelt ja konkreetselt – siis värinaga julgesin selle asja ette võtta. Yess, asi, mida sai korra teha ja rohkem ei tunne vajadust, et veel peaks proovima.

Selleks ajaks läksid meil kõhud tühjaks – ja siis mõtlesime, et läheme sööma kuhugi restorani. Oligi Baga Crocodile Bond restaurant – mõtlesime, et ohhoo – tore. Istusime no mitte väga puhaste laudade taha. Ja mingil hetkel loivas klienditeenindaja kohale – nägu selline peas, et mis te mind tüütate. Küsis kas juua tahame. Võtsin fantat ja osad Coca Colat – kuid siis selgus, et nii palju jooke neil ikka ei ole (meid oli 6) ok – lõpuks said kõik midagi. Siis Mai küsis menüüd, isa Lawrence ütles, et siin sellist asja ei olegi hahhahahaa! – Kutsusime selle naise jälle tagasi, nägu taas jälle peas, et mida te nüüd tahate. Küsisime, mis söögiks – ta vastas riis, tomatikaste ja kana. Ok, kui see siis see. Tuleb peatselt tagasi ja ütleb, et riisi vaid 3 inimese jagu – aga kana jagub 6-le ja nemad ei kavatse juurde tegema hakata – hahahahhahahhaaaaa! Ok, võtame siis kolme inimese jagu riisi ja 6-le inimesele kana – palume tuua 6-inimese jaoks nõud ja kahvlid. Lõpuks kui toit valmis tuuakse 3 taldrikut – koos riisi ja kanaga. Tuleb välja, et vahepeal nad olid juba ära unustanud – et me 6te kana tahtsime (neil ei olnud peale meie ühtegi klienti). Olime kannatlikud, selgitasime uuesti – siis pika lunimise peale toodi veel  2 taldrikut. Otsustasin, et me Mirjamiga sööme ühest taldrikust ja riisi kogus oli metsikult suur – nii et jätkus suurepäraselt kahe peale. Kana ise oli üliväike aga seekord väga maitsev. Aga klienditeenindus oli ikka uskumatu. Kõhud saime riisist tugevalt täis, aga kuna kätega sõime kana, siis küsisime kus käsi pesta saab – toodi meile kann vett, kauss ja pesupulber. 

Isa Lawrence võttis kannu ja järgemööda kallas meie kätele vett, kui me pesupulbriga käsi puhtaks hõõrusime – jälle uudne kogemus, aga vähemalt saime käed pestud – ahhaahhaaa!!!!

Vaikselt hakkasime tagasi sõitma – olime päris väsinud. Isa Lawrence viis meid tagasi teist teed kaudu, et näidata veel enam Ghana loodust ja paiku. Tuleb välja, et selles piirkonnas suuri metsloomi ei ole. Põhi loomadeks on lehmad, kitsed, lambad, eeslid, koerad. Ja krokodillid on selle piirkonna suurimad kiskjad, kuid nemad elavad omaette tiikides. Nad väidsid ka, et ujumine ei ole ohtlik – aga seda ma tegelikult ei usu.

Tegime veel ühes käsitöö paigas peatuse, kus sai kohalikku käsitööd imetleda ning siis veel väike peatus Bolgatangas, et mahlavarusid täiendada ja siis kodupoole. Olen täiega väsinud, aga päev oli ikka ülilahe. Higine, väsinud, kuid õnnelik – muidugi tuli elu kohe silmitsi vastu – ei tilkagi vett kraanist ja dushist. Ahhh! Ja olles 10 minutit kodus olnud – kadus ka kogu elekter! Oehhh! Tere tulemast koju, Efka! Mis siis ikka, vahetasin riided ja pika ootamise peale nirises kraanist tsipa vett – natukenegi sai pesta . Ja siis õhtusöögile küünlavalges – meie eriline, aafrika tavaline.

Kuna laupäev, siis tüdrukud tahtsid veel sõpradega välja minna – ning kuna üks meie peamisi kontaktisikuid Elijas läheb aastaks ära, siis pidi täna toimuma veel Bolgatangas tema ärasaatmispidu. Mina olin nii väsinud, et ütlesin, et ma küll ei jaksa enam välja minna, isegi meie tüdrukud kahtlesid, et kas lähevad. Kuid lõpuks ikka otsustasid, et lähevad – nad olid küll mures, et kas mul on ok koju jääda – mul täiega ja tegelikult siis kui nad pool 10 õhtul välja läksid, magasin juba sügavalt. Ma ei ole ka see, kes klubis käib nii, et rõõmuga jäin koju. Ja ütlesin, et homme teen täiega vaba päeva, sest hullult on vaja puhata. Tüdrukud olid nõus ja me austame ka teineteise privaatsust. Teadsin, et nad lähevad välja oma inimestega ja autoga, siis ei muretsenud ka väga nende pärast, kuid ütlesin, et mis iganes on, võivad helistada ja ma saan kellegi teise auto sebida. Nad olid nii rõõmsad, et ma nendele kaasa elasin. Nii et, ma ei kuulnud kui nad läksid ja kui nad tulid.