23.päev – teisipäev, 29.september – Kodu visiidid

Tüdrukud otsustasid minna Bolgasse – sest kohalikus kliinikus ei olnud võimalik neid teste teha. Saatsin nad heade sõnadega teele ja ise läksin tööle – lõpuks tuli meelde, et peaks hakkama ikka kasutama mootorattakiivrit. Mul üks täidsa olemas. Hommikul olid kliinikutüdrukud mul järgi – ja juba teadsid meie eilsest seiklusest Martiniga. Neil oli jube lõbus – ka kliinikusse jõudes, kõik lõid patsi ja naersid.

Täna oli koduvisiitide päev. Jälle liitusin õdedega – nad ütlesid, et päev on pikk – aga ma sellest ei hoolinud. Nimelt võtsime asjad kaasa, paberid ka ja siis hakkasime kodusid (savionne) külastama. WOW – kui põnev.  Seda nimetakse siis koduõenduseks. Käiakse vaadatakse kodusid, kas nad on puhtad, kas lastel on seal hea kasvada, kas süüakse korralikult ja kas on mingeid terviseprobleeme. Samuti mitmed inimesed ei käi üldse kliinikus või tulevad kliinikusse alles siis kui asjad väga hulluks lähevad ning et seda ennetada, siis õed käivadki tegemas teavitustööd. Muidugi toimus kliinikus ka paraleellselt vastuvõtt. Samuti kontrollisime inimestel ka tervisekindlustust – sest siin tuleb maksta aastamaks tervisekindlustusel  - see on 20Ghana Cedit (Um 5 eurot) ja siis kõik toimingud on tasuta. Kuid vahel ei raatsi inimesed seda kindlustust teha omale ja lastele – ning kui probleem tekib, siis peavad nad kõik analüüsid omast taskust kinni maksma ja tavaliselt tuleb siis ühekordne kliinikuarve juba üle 20-ne GHC.

Koduvisiit

Majapidamised olid põnevad. Kõik ehitatud savist, mingist segust. Majapidamist ümbritses suur savimüür – ning enne sisseastumist hõigati, kas kedagi on kodus. Minnes sisehoovi – on seal mitmeid saviehitis, kus elavad kanad, kitsed, üks on eraldi köök, üks on eraldi sahver ja siis eraldi magamistuba. Tavaliselt ühes majapidamises elab um 7-12 inimest koos lastega. Õed on selles kogukonnas tunnustatud inimesed – ja igakord majapidamisse sisse astudes tassiti kohe pink õue ja hakkati aktiivselt suhtlema. Mitmetes kohtades pandi ka omakasvatatud andegi kaasa – nii et koju saabusin kord maisitõlvikutega, kord värskelt korjatud maapähklitega. Inimesed on nii lahked ja mida vaesemad inimesed, seda enam lahkemad on. Ma olen kogu aeg liigutatud nende sõbralikkusest ja lahkusest.  Samuti sai kõikidega peetud terviseloenguid.

Vasakul köök ja paremal loomade katusealune

 Kokku külastasime 17 erinevat majapidamist. Wow – see oli kogemus. Turistina ringi seigeldes ma poleks iialgi midagi sellist kogenud. Minnes üle põldude – pidevalt hüüdes inimestele tervitussõnu, kõndides läbi võsade, maisi või hirsipõldude ja siis eikusagilt kerkib jälle esile kellegi majapidamine – müstika. Ja ma ei saa aru, kuidas need kogukonna õed oskavad orienteeruda.

Okra õis ja kõrval kasvamas
pisike okra - üks põhiline köögivili
mida kohalikud söövad.

Vahepeal sai põlluservast kaasa
haarata ka maapähkleid ja matkates
neid nagistada - Latifa poseerimas

Taas pika päeva töötanud – tsipa ka päiksest põlenud (kuna ununes päiksesekreem) kuid mitte hullult. Koju naastes, ei olnud tüdrukud veel Bolgatangast tagasi tulnud. Nad olid terve päeva kliinikus oodanud, siis vist kadus elekter ja siis jälle kliinikus oodanud – ja lõpuks kui arst-konsultant nad laborisse saatis, et analüüse andma, selgus, et mingid analüüsid olid neil otsas. Et nad peaksid mingi teine päev tagasi tulema. Uskumatu!!! Siis oli kell õhtul 7 ja väljas oli kottpime. Ühe vastuse olid ikka teada saanud – et Maarjal oli malaaria negatiivne ning Mail oli malaaria positiivne – nimelt oli juhtunud nii, et Mail oli ravitud valevormi malaariat ning nüüd hakkas ta saama uut ravimit, aga kuna neil on ka tugevad kõhuprobleemid, siis sinna nad lahendust pole veel saanud. Kuid meeleolu suutsid nad ikka ülevalhoida. Käskisin neil 100% puhata. Ja neljapäeval pidid nad Bolgatangasse tagasi minema.

Neil juhtus ka üks seiklus - nimelt sel hetkel, kui nad olid kliinikust väljunud, käis kõva pauk nagu plahvatus ja peatselt teinegi pauk. Nad mõtlesid, et huvitav, kas kusagil käib tulistamine - mine tea siinset ühiskonda. Kuid siis avastasid, et kliinikust hakkab paaniliselt rahvast välja jooksma - nemad seismas keset seda massi, arusaamata, mis toimub. Nimelt vool oli ära läinud ning kliinikus püüti generaatorit käivitada ja see plahvatas ning plahvatas ka teinegi generaator ning sellest tekkis tulekahju. Õnneks see kliinik asus täpselt tuletõrje hoone taga ning kustusmehed said päris ruttu jaole. Mina sain lihtsalt telefoni sõnumi, et tulime kliinikust välja - seal midagi plahvatas, meiega ok - elu on nagu actionfilmis, ei saa aru, kas magame või see on päriselt. Wow!!! Seiklused seikluse otsa. Lõpuks said nad ühe tuttava, kes tuli neile autoga järgi, olles vadistanud juhile ette kõik seiklused ning olles vaid poolel teel - käis järsku tugev pauk ja auto parem osa vajus vastu maad. Kõik jäid autos vait - kõik teadsid, et midagi juhtus ning see ei olnud ainult see, et rehv katki läks. Nimelt Bolgast Kongosse sõites tee on kohutav ja seal on ülisügavad löökaugud. Juht sõitis liiga suure hooga auku ning esisild murdus pooleks. Ma sain jälle sõnumi ja pildi: Evelin, tuleme hiljem, oleme poolel teel, auto katki. Mõtleme midagi välja.

No see ei ole võimalik - peatselt läks mööda üks autojuht, kes oli selle autojuhi sõber ning oli rõõmuga nõus tüdrukud koju sõidutama. Mis siis, et tüdrukud väsinud ja haigusest tsipa rusutud, elevust ja adrenaliini oli neil tohutult. Ja meil on tõesti elu nagu filmis - iga järgmine hetk on taas ettearvamatu - hahahahaa!

 

Muidugi hakkas saabuma ka kuu lõpp – ja me kõik peame Mondole oma esimese kuu aruande ära saatma, kuid meil ei ole elektrit. Arvutiga töötamine on peaaegu 0. Telefoni saab päikesepatareiga laadida, aga arvutigatöö peab ootama. 1.oktoober on aruaannete saatmise tähtaeg. Otsustasin, et kui tüdrukud neljapäeval Bolgasse lähevad – siis lähen kohe hommikul nendega kaasa ja teen kõik asjad ära internetikohvikus, sest seal net jookseb paremini ja generaatoritega varustavad ka elektrit. Ja ma kogu südamest loodan, et lõpuks ometi saavad tüdrukud õige diagnoosi. Mul pole viga midagi ja nemad võitlevad kogu aeg. Nii kahju on nendest.