35.päev, 11.oktoober, pühapäev

Hommikul oli juba pool viis uni läinud – eilne puhkepäev tasus ikka 100% ennast ära. Tundub, et vaikselt hakkab kõrvapõletik ka taanduma (ma ikka ei suuda uskuda, et ma siin palavuses korjan endale külge külmetus- ja lastehaigusi), kasutan ka kohalikku antibiootikumi , mis pidi siis spetsiaalselt selle jaoks olema. Eestis muidugi seda ravimit sellises vormis ei ole – tegelikult on – googeldasin, aga seda kasutatakse koertel – hahahhahaaaa! Kui mõjub neile, mõjub ka mulle – eks ma mingi päev kirjutan korra Prulerile ja vaatan, mis tema asjast arvab. Aga igatahes hea uudis on see, et asi paraneb – ja jätkuvalt võib rõõmus olla. Elekter on ka tagasi, aga öösel voolukõikumise tõttu laepirn pani korraliku paugu, nii et tulejutt oli taga – see tähendab, et pean veel tunnike ootama, et väljas valgeks läheb, siis näeb tegutseda.  Ja imestama see enam ei pane – võtad seda kui Aafrika võimalust – eks hiljem kirjutan või helistan isa Lawrencele, et uut pirni vaja.

Hommikul otsustasin kirikusse minna. Enamus asja küll aru ei saa ja teenistus oli pea 3h. Aga vähemalt saab mingissegi kirikusse minna. Kirikusse jõudes, enne pingile istumist, pead kotist otsima lapikese (mina pabertaskurätiku), et see puhtaks pühkida – nimelt kõikjal tolmavad teed ning kirikupingid on ka täis punast tolmu, kui seda unustad teha, oled peatselt triibuline. Kohalikud õpetasid.  Teenistus oli tore – jätkuvalt kahekeelne – aga indiapreestri (katoliiklane) aktsent on nii tugev ning lisaks võimendus tohutult kajab – siis enamus jutust aru ei saanud. Korjandused on siin vahvad. Nimelt koorid hakkavavad aafrikatrummide saatel laulma – inimesed tõusevad järjest püsti ja lähevad tantsides altari ette (kohanäitajad on need, kes ütlevad, milline rida minna võib) ja siis pannakse raha korvidesse. Kui tiir peale tehtud. Siis tulevad need inimesed, kes on toonud kirikule midagi muud nt seepi, hambapastat, wc-paberit, muna jne. Sellel ka oma liturgia – kõik käib väikse tantsusaatel.

Täna oli muidugi vahva see, et kohalikul preestril – kes on ka selle koguduse ülevaataja isa Isaac – tal oli sünnipäev. Ennäe, minu pastoril Gunnaril on Eestis ka täna sünnipäev. Kahjuks ei saa ma oma koguduses olla, kuid pastori sünnipäeva saab ikka pidada – Jumalal on ikka huumorimeelt. Kui teenistuspeetud – siis õnnitles kogudus oma preestrit, lapsed esitasid veel mitu tantsu ja laulsid sünnipäeva laulu – preestrile nii meeldis see laul, et nõudis veel kolm korda uuesti, et nad seda laulaks. Kui lõbus. Lõpuks toodi ka preestrile koguduse poolt kingitus:  suur pakk wc-paberit ja kaks elusat faasanit ja siis oli veel plink-plink paberisse pakitud väike kingitus. 

Preestrile kingitused

 Nii vahva, vaatasin põnevusega neid pidustusi ja elasin plaksutades aktiivselt kaasa.

Teenistuse lõpus olin Maarjalt sõnumi saanud, et ma ostaks neid leivalaadseid asju, mida kirikukõrval naised pärast teenistust müüvad (nagu kogudusekohvik). Seda leivalaadset asja siis kutsutakse Masaks. Ma ei tea, mis jahudest seda valmistakse, aga see hirmus õline – aga tuunikalaga päris hea. Läksin siin kauplema 20 peesot tükk – ostsin 6 tükki – arve tuli 1.80 – hahhahaaaa! Siin on neil see arvutamine nõrk külg. Andsin lõpuks järgi, sest eurodes maksid need suured masad kokku 50 senti. Mitmed inimesed tulid veel minuga suhtlema – ning käisin ka ka külavanemat ja ühe kliinikubossi tervitamas. Peatselt suhtlesin ühe vanema mehe Robertiga, kes koguduse nn asjade ülevaataja – nimelt tema elab Logre kliiniku lähedal ning võtsin tema kontaktid. Sest Logre piirkond ei ole nii turvaline kui Piitanga piirkond. Seal on viimasel ajal mitmeid röövimisi olnud ning siis väga tähtis, et ka sellest piirkonnast tunned mõningaid kohalikke – tema ütles, et ma võin igal ajal ta perele külla minna ning kui abi vaja siis vabalt võib helistada. Isa Lawrence kaudu tean, et tema on usaldusväärne ja turvaline persoon. Vaikselt tuleb endale back-up´i (seljatagust) koguda.

Koju jõudes tegime oma masadega lõunasöögi – tuleb välja, et me enam ei talu üldse rasvaseid asju. Maitse oli väga hea, aga see õli hakkas ikka korralikult vastu (ja jälle ostsime toitu nn tänavalt). Tundub, et nüüd tükk aega enam masat ei taha. Isegi õhtul andis see masa ennast tunda – ning õhtusööki  väga ei suutnud süüa.

Tore oli see, et ma sain täna taas Kuressaare Pereraadio tööle – ning osaliselt kuulsin Karmeli teenistust – see oli lihtsalt nii armas. Panin silmad kinni ja oli tunne nagu oleks oma koguduses kohal olnud. Tahtmatul voolasid lausa mõned pisarad – sest see kõik oli nii armas. Kui hea on vahepeal omade häält kuulda. Aga muidu ma ei ole kurb, sest tean, et ma olen hetkel õige kohapeal ja see on ajutine. Tore on olla Jumala plaanis – tahaks muidugi rohkem saavutada – aga samm-sammult.

Õhtul õhtusöögilt tagasi jalutades läbi pargi – taevas oli tähti täis ja eemal sähvisid välgunooled. See oli lihtsalt nii ilus (välgutamine, torm – see suhteliselt igapäevane) Hetkel ka hakkab torm lähemale jõudma – ning kusagil paari minutiliste vahedega sähvib nii, et kogu ilm on valge. Vähemalt lööb jälle õhu jahedaks ja ei pea nn higiloigus magama hahahahaaa!!!! (Vabandust mu väljendite pärast). Õhtul sain muide uue lambipirni ka, ei jõudnud preestrile helistadagi kui keegi mu uksetaga – ta isegi ei teadnud, et mul pirn läbi, aga ta oli just tulnud teisi pirne vahetama ja nagu Jumalast juhitud – oli tal minu jaoks ka üks olemas – asjad lähevad lihtsalt kogu aeg paika nagu puzzletükid. Nagu nt see, et paar nädalat tagasi kaotasin oma mõlema panga koodikaardid ära ja paar päeva tagasi üks inimene leidis ja ma sain need kätte. Võrratu!!!

Aga homme siis tööle uude kliinikusse Logresse. Ootan põnevusega! Aga nüüd sähvivate välgunoolte valguses soovin teile head ööd ja tundub, et koheselt kaob ka elekter! Olge kallid ja järgmiste kirjutamisteni! Mul on kõik hästi!!!!