25.päev, 1.oktoober – Aruandlused ja diagnoos

Elekter tuli kl 6 hommikul tagasi – jehuu! Internet töötab arvutis täie võimsusega – hakkasin kohe oma aruannetega peale ja väike kiustatus oli, et äkki siis ei pea Bolgatangasse minema – kuid siin ei saa midagi iseenesest mõistetavana võtta ja järgmisel minutil võib kõik muutuda. Pakkisin asjad ja arvuti ka oma seljakotti – ja mul on Bolgas veel mitmeid muid toimetusi ka vaja teha. Pärast hommikusööki suundusime marketile tro-tro peatusesse – seikleme ikka kohalike kombel – umbes 30-40 minutit sõitu üliaugulisel teel (auke rohkem kui teed) um 15 kilomeetrit – maksma läheb 2GHC (cedi) (Eurokurss um 4,1 – 4,3 – jagada sellega) um 40 eurosenti üks ots. Hommikul sidusin korralikult rätikupähe, teades, et selles linnas seigeldes võib olla nii, et tunde oled lauspäikese käes.
Tro-trosse istudes – see oli naljakas, saime tüdrukutega teise ritta, Mai sai küljeukse alla tema selja taga tihkelt seisi 2 noormeest ja küljeuks ei läinud väga kinni. Nii et haarasin Mailt käevangust, et ta sõiduajal välja ei libiseks – see oli lihtsalt liiga naljakas. Aga jõudsime Bolgasse ilusti kohale.

Tüdrukud läksid erakliinikusse ja mina suundusin linna peale – mul oli vaja raha võtta – suuremas summas, sest oli vaja uus kuu toit ja toarent ära maksta (rendi maksab Mondo hiljem tagasi) siis turult vaja kaubelda kangast ja suurim missioon, saada pastapliiats. Selle otsimine ikka ülikeeruline. Ja lõpuks jõuda internetikohvikusse – kus oma kuluaruanded, tegevusaruanded ja ametlik blogi ära teha. Arvestasin kõigeks terve päeva ja loodan, et tüdrukud liituvad ka minuga peatselt.

Üksi 600 000 inimesega linnas - Bolgatangas

Bolgatanga linn on selle piirkonna üks suurimaid linnu. Selles linnas elab 600 000 inimest. Ouch, oleks teadnud, oleks kaardi ka kaasa võtnud. Üksi pole ma siin veel varem käinud – ning kui eelmine neljapäev siin koos Maiga olin – siis ma ei suutnud kordagi aru saada, kus ma olen. Aga nüüd pean ise mõtlema. Ok – raha! Pangaautomaat, mis talub master- või VISA-kaarti. Esimeses paigas sülitas automaat kõik mu kaardid välja – ok. Läheme edasi – kõndisin kilomeetri, kaks. Ja sattusin puhtjuhuslikult kohta, kus pangas olen varem käinud – jehuu ja seal õnnestusid kõik tehingud. Muidugi nüüd oli ikka ülisuursumma raha kotis pluss läpakas. Siin olen õppinud, et aafriklased himustavad ergsaid asju, aga õnneks olin enne siiatulekut eestist ostnud endale tumehalli seljakoti ning süsimusta matkakoti. Ja mitte keegi pole neid veel endale tahtnud. Maarjal jälle matkakott oli erkpunane ja seljakott oranz, siis igasse paika minnes oli ikka keegi, kes nõudis, et Maarja võiks oma kotid talle anda.  Igatahes panin raha korralikult ära ja jätkasin seiklemist – ostsin mahla ja kreekereid ja tuunikala konservi fiktseeritud hindadega poest – sealt saab kõike (elektroonikast kuni pisidetailideni välja,mida majapidamises vaja ja seal natukenegi söögipoolist) kuid küsisin kas nad ka pastakat müüvad (kirjatarvete osakond oli täidsa olemas) vastati: sorry, madam, no! Wow – tõesti defitsiit – oleks teadnud – oleks Eestist rohkem kaasa võtnud (mul oli 4 pastakat kaasas – 2 otsustasid mitte töödata – ja üks kadus kusagile kliinikusse kellegi töötaja taskusse ja üks on igaksjuhuks olemas).  Suundusin turupoole, täpselt ei teadnud kus see asub, kuid proovisin mälupilte kokku panna. Õnneks ei olnud suur turupäev – siis lihtsalt hullult rahvast. Rahulikumal päeval saad ikka normaalselt liikuda. Tahtsin osta kangast, et teha üks lihtsam pikk töökleit (pikk sellepärast, et malaariasääsed ei saaks tulla jalgu närima) ja teine, et mul oleks lisaks veel üks aafrikariietus, sest selle palavusega siin saad ühte riietuseset kanda kas siis vaid terve või pool päeva, pärast seda vajab see korraliku pesu.

Peatselt jõudsin turule, nüüd veel kangamüüjad vaja üles leida ja siis proovida kauplemisoskust. Mu õmbleja andis mulle juhised, et mis firma kangaid, mis hinnaga jardi eest tuleb osta ja üle ei tasu maksta. Leidsingi paiga, kus oli ohtralt kangaid ja väga armas vanaproua – veetsin seal lausa tunnike ja lõpuks sain endale just täpselt selle hinnaga need kangad, mis õmblejanna soovitas juhuuu!!! Lisaks juhatas ta mu kohta, kust ma ka kauaotsitud pastakad sain – wow! 2h ja kõik asjaajamised tehtud. Nüüd interneti kohvikusse ja siis helistan tüdrukutele. Netikohvikusse orienteerumine võttis ka aega – kuid lõpuks leidsin ühe kolmekorruselise lagunenud hoone ja keegi ütles, et seal üleval ongi. Võtsin sammud selle barakki poole ja läksin kitsas ja veidrast trepist üles – muidgi kusagil ei olnud ühtki silti ja teatist. Teisekorruse lõpus oli üks lükanduks, millest sisse ei näinud, aga otsustasin sisse minna. Seal istus kitsas ruumis 2 meest ning küsisin, et kas siin on internetipunkt, mille peale teisest ruumist hõigati eesti keeles, tsau, Evelin, tule siia! Hhahahhahaaa – ei ole võimalik – see oli Anne-Liis, kes samuti oli oma raporteid kirjutama tulnud ja Elias, kes oli ta tsikliga Bolgasse toonud. Anne- Liisil oli veel Bolga lähedal mingi kohtumine korvipunujatega.

Elijas ja Anne-Liis internetipunktis, minu vastas istumas

Helistasin tüdrukutele – ikka istusid kliinikus järjekorras (um 4 h) vist olid lõpuks kurjaks saanud ja jala lihtsalt uksevahele löönud – mille peale arst/konsultant otsustas, et pärast 2te patsienti võtab neid vastu. Nad lubasid teada anda, kui muutusi – aga hääles oli kosta juba ärritunud nooti.

Kirjutasin oma 5-6h raporteid – vahepeal tüdrukud oli saadetud eralaborisse ja nad said oma analüüsid antud, kuid õhtul kl 19-ni pidid nad vastuseid ootama. Ma olin veidi mures nende pärast, et nad ei ole midagi söönud, kuid õnneks oli seal kliinikulähedal normaalne söögikoht, kus nad said vahepeal käia – ning uuesti helistades olid nad küll väsinud, kuid meeleolu oli taas rõõmus. Nad on super ka sellepärast, et isegi siis kui olukord on täiega nõme, suudavad nad leida mingi pidepunkti ja sellega kasvõi natukene nalja teha. Me oleme nüüdseks üle 3 nädala koos olnud ja meil ei ole olnud ühtki arusaamatust, tüli isegi mitte vaidlust. Vaid anname teineteisele ruumi kuid väljendame hoolivust ja elame kaasa igaühe seiklustele. Ning samuti püüame mitte eeldada, et teine peaks seda ja seda tegema. Ma olen nii tänulik, et sellised lahedad tegelased on siin koos minuga Ghanas.

Enne kl viite lõpetasin oma viimase aruande ning otsustasin üles leida tro-tro jaama – et jõuaks ikka enne pimedat koju – kottpimedas on jube nõme seigelda. Kl 14-ne aeg helistas veel isa Lawrence, et ta on ka Bolgas, kui ma tahan siis saan temaga autoga tagasi. Kuid tänasin ta lahkuse eest ja ütlesin, et pean veel paar tundi tööd tegema. Tro-tro peatusest tegelikult polnud õrna aimugi – suundusin lihtsalt kuhugi, kus ma oletasin, et see on – kuid lõpuks küsisin teed noortelt tüdrukutelt (mehed lähevad liiga pöördesse ja siis ei saa pärast nendest lahti) nad juhatasid mind edasi (vähemalt olin liikunud õiges suunas) ning lõpuks ülisuureplatsipeal, kus oli 100du tro-trosid, leidsime üles ka Kongo küla oma (lisades, et silte muidugi ei ole kusagil – vaid lihtsalt pead oletatavatelt tro-tro juhtidelt küsima, kas nad lähevad Kongo külla – mõni muidugi kuuleb veel et Tongo või Bongo või Baga – hahahhaaa – see on omamoodi elamus ja ma nautisin sellest iga minutit. ) Ja kui keegi küsib raha, siis ma taas laususin, et ma ei ole turist vaid ma elan siin. Kongo tro-tro peatuses oli rõõmus üllatus – taas tuttav nägu – mu õmblejanna Georgina. Ootas oma meest, kes pidi talle tsikliga järgi tulema. Kuna tal oli ka alles malaaria olnud, siis küsisin ta tervise kohta ning rääksime maast ja ilmast. Jätsime hüvasti ja lubasin, et peatselt lähen jälle tema juurde.

Ronisin tro-tro peale (seal ei ole ühtegi kellaaega, millal need väljuvad) – vaid siis kui bussis kõik kohad täidetud, siis hakkab sõitma. Kuid samal ajal tro-tro ümber tiirutamas mitmed toidupakkujad – kes saia, kes vett, kes oma tehtud küpsetisi, kes spagette-tomatikastmes ja võimalusel ostad neid tro-tro aknast. Mu naaber ostis just piruka ja rõõmsalt pakkus seda mullegi: „You are invited!” Sa oled kutsutud (viisakus vorm, kus palutakse sind sööma) – kuid siiski tuleb ei öelda, sest minu kõht ei pruugi sellele vastu pidada – olen taas väga tänulik, kuid keeldun vaikselt ja viisakalt. Vaikselt täitub tro-tro ja inimesed liibuvad üksteise vastu. Hakatakse raha korjama – kõrvalistuv naine tahab mu raha enda kätte võtta, aga ma ei anna, siis solvub mu peale, et ma teda ei usalda – ups. Kuid sinisilmselt ma kahjuks ei saa usaldada inimesi. Üks mees hakkab üle rahva raha kokku korjama ja siis võime sõiduga alustada. Tro-tro on vana, lagununenud ja näeb kehvem välja kui need millega kunagi on saanud Eestis romurallit teha. Põnev tähelepanek ka see, et vähemalt ühelgi sõiduvahendil  (tro-trodel, tsiklitel ja autodel) ei tööta ükski näidik – ei spidomeeter, ei tahhomeeter, ei kütusenäidik, töötavat näidikut olen näinud ainul isa Lawrence Nissanil ja bussil, millega Accrast 16h tulime. Tsiklitega on sageli see lugu, et vahepeal peatatakse tsikkel – keeratakse kütusekork lahti ja siis hoogsalt loksutatakse ja vaadatakse, kas seal on piisavalt kütet, et sihtpunkti jõuda. Ja seda ei tee vaid naised vaid mehed kaasaarvatud – lahe, lahe!!!

Olles juba poolel teel , peatatakse järsku tro-tro kinni ning tehakse kapott lahti – ning tuleb palju auru – loodan, et see ei ole suits. Ja mõtlen, nii, järgmine seiklus, vaatame kuhu see välja jõuab. Mehed sebivad hoogsalt ümber tro-tro ja mõne ajapärast läheme jälle sõitu – tundub, et jahutusvedelik läks keema – uhh, minu autol on ka seda juhtunud – hahahhahaaaa!!!

Koju jõuan muidugi pimeda – väsinud aga õnnelik – kiirustades vahetan riided ja suundun sööma – tundub, et täna söön jälle üksi – sest tüdrukud on ikka Bolgas – veidi mures, et kuidas nad pimedas tagasi saavad. Helistan neile ja selgub, et diagnoos olemas – mõlemal on kõhutüüfus (mis ongi põhjustanud neil palaviku, vedelikukao ja nõrkuse + Mail siis teine tüvi malaariat – ja nüüd said nad kaks tugevat antibiootikumi ja Mai veel lisaks uued malaariaravimid) TÜÜFUS! Oi-oi! Jälle ime, kuidas mina seda saanud ei ole???? Muide nad on vaktsineeritud selle vastu, mina mitte – ma väga ei tahtnud lisa vaktsiine teha. Ja ma olen nendega kogu aeg samu toite söönud, samu vett joonud – põllupealt värskeid ja mullaseid maapähkleid söönud (mida nemad teinud ei ole), söödavaid puulehti maitsnud – hahahhaaa (tüdrukud pärast kommenteerisid, et kuna ma puulehti siin söönud, siis selletõttu haigused ei hakkagi külge – hahhahaaa – ma tegelikult ei ole neid söönud, lihtsalt mõnda lehekest maitsnud, keegi veel õpetas, et tuleb süüa seda lehte, millel augud sees, sest siis tead, et taim ei ole mürgiga üle kallatud, sest putukad söövad seda. Aga ausõna, ma ei praktiseeri seda igapäevaselt – nii et no worries (ei muretse) – püüan korralik olla.

Läksin magama, üteldes, et mis iganes kell tüdrukud saabuvad, peavad mu üles ajama. Nad saabusid öösel kl 23:30 – kuulsin akna taga häält, Evelin, me oleme kodus! Lasin nad unesegasena sisse, mõlemad rõõmsad, õhetavad ja teatavad, et neil on tüüfus ja lõpuks nad leidsid ühe tsiklimehe – ühe koolidirektori, kes transportis neid (3kesi ühel tsiklil) läbi öö Kongo külla – enne nad käisid ka õhtust söömas ja selletõttu nii kaua aega läkski. Aga nüüd peavad nad end korralikult ravima ja puhkama (aga nad vist ei oska seda teha). Taas head ööd elektrivabast maailmast!!!