22.päev – esmapäev, 28.september

Ma saan jälle tööle minna – juhuu! Nüüd on eriti mugav – mulle tullakse hommikuti tsikliga järgi, kuna Piitanga kliinikuõed sõidavad sealt suhteliselt lähedalt mööda. Hommikusöögilauas uurisin tüdrukutelt, kuidas neil läheb – neil oli ikka kehva. Käskisin neil uuesti minna analüüse andma – sest meil on õpetatud, et kui ei ole hea, tuleb koheselt reageerida, muidu asi võib hapuks minna. Nad küll norisid mind, et mis mõttes – nemad kannatavad ja mina lõbutsen st saan tööd teha. Aga ma loodan, et nad lähevad täna kliinikusse.

Kliinikusse jõudes võeti mind rõõmsalt vastu – ja nad ütlesid, et täna on outreachi päev. Kus nad lähevad Gorugi kogukonda ning on teatud koht, kuhu inimesed kogunevad, kes tahavad rääkida ja konsulteerida – ning samuti tehakse põgus tervisekontroll. Muidugi tahtsin kaasa minna – ning tsiklitega asusime teele.

Outreach Gorugi piirkonda

Vaikselt hakkas erinevatest paikadest emasid oma lastega kohale tulema. Nad võtsid istet – ning hakkasime lapsi kaaluma ja vajadusel vaktsineerima. Mulle meeldib siin, et igal lapsel on olemas oma nn tervisepass. Ning iga tegevus ja toiming kantakse sinna sisse – süsteem on küll lihtne aga toimiv ja pered on jälgitud. Ja lapsevanemad on huvitatud, et nende lapsed terved oleks. Lisaks tervisekontrollile – võeti läbi ka kõik nõustamisteemad ning tore on näha, et toimus pidev aktiivne diskussioon. Kuna enamasti käis kohalikus keeles, siis lasin osasid asju enda jaoks ära tõlkida. Mitmeid asju sain juurde lisada ning oma rõõmuks kogesin, et järgmistel päevadel kasutasid õed nõustamisel kõiki minu lisatud asju – kui tore töövõit. Ma olengi siin, et mitte asju ise ära teha vaid koos töötades püüame parendada kogukonda.

Vihmapilved hakkasid taas kogunema – hakkasime naasema tagasi. Just enne paduka algust saabusime kliinikusse ja enam koju ei saanud. See võttis aega kui suurem sadu vaibus. Lõpuks keegi julgematest ütles, et ma võin Su koju viia, kuigi teed olid ikka ülimudased ja libedad. Olin rõõmuga nõus.

Ja siis juhtus taas midagi naljakat – hakkasime läbi minema mudaaugust kui libisesime ja mootoratas vajus külili. Meie tsiklijuhi Martiniga ka mudas. Õnneks me haiget ei saanud, lihtsalt istusime paksus mudas ja naersime kõhtkõveras (ma olin oma pika roosakleidiga – mis sel hetkel hallikaks punaseks muutus). Mis siis ikka, kaks mudakolli lükkasid tsikli sealt välja ja poriloikudes pesime ennast puhtaks ja sõit läks läbi saju edasi – ise naersime ikka tükk aega. Kodus muidugi elektrit ei olnud ning küünlavalgel sai taas vannitoas kõik puhtaks küüritud – aga taas lisakogemus olemas.