24.päev, 30 september – Jälle pidu, täidsa ootamatu!

Tüdrukud jätsin koju puhkama. Elektrivabalt sai kõik toimetused tehtud. Ja taas tööle. Aafrikakleit selga, kiiver pähe, lõunasöögiks 2 banaani ja pudel vett ja teele.

Laste tervisekontroll ja haiguslugude riiul

Hommikupoolik piirdus rasedate vastuvõtuga – ning nii mitmedki olid tuttavad näod. Aga mõni naine oli tagasihoidlik ja alguses ei julgenud minuga suhelda. Kuid naeratades ja rahulikult koos olles, avanesid ka nemadki. Pärast rasedate vastuvõttu, ütlesid kliinikutöötajad, et kas ma ikka üritusele jään – tegin suured silmad, et üritusele, missugusele. Noh see mis kl 12 hakkab (kell oli 12:30). Ahahhhh! Vaatasin jah, et hoovipeale oli kogunenud töömehi, kes proovisid aru saada, kuidas suured telgid/katusealused kokku käivad – natuke naljakas oli seda isegi vaadata – nagu sipelgad sebisid mööda hoovi suurte metalltorudega ringi. Tuli välja, et see on üritus on malaariaennetus programm, kuhu siis kohalik kogukond kokkutuleb ja peale hakkab kl 12. Peatselt saabus auto – kus olid kõlarid ja helipult ning muusika pandi ikka võimsalt mängima – samal ajal mehed saades telgid juba püsti. Kell oli 13:30. Ma ise tahtsin kl 18:30neks koju jõuda – sest siis tavaliselt õhtusöök ja tüdrukutega võtame tavaliselt päeva kokku. Ja pimedas ei taha ka väga tsikliga sõita, sest siis rohkelt kitsi, lehmi, sigu, eesleid keset teed ja need ei viitsi eest ka ära minna. Ja samuti metsikud augud kõikjal. Kui kell oli kaks läbi – ajas ämmaemand Christiana meid kliinikust välja ja ütles, teie 2 minge sinna suunda, teie 2 sinna suunda ja teie 2 sinna suunda ja kutsuge külarahvas kohale. Toolidel istus 4 inimest – aga toole oli paigutatud üle 100 või enamgi – vaatasin kõike seda kahtlustavalt aga ei arvanud midagi. Läksin siis ühes suunas koos Susiega. Igas majapidamisest mööda minnes hüüdsime, et suur üritus on peal ja kõik toimetused tuleb katki jätta ja kõik peavad kohale tulema – nii naljakas! Kui eemal põldudel nägime inimesi, siis lihtsalt hüüdsime ülikõvasti neile ning nemad vastu – jättes maha oma asjad ja nõud ning mingil hetkel hakkasid liikuma kliiniku poole. Olles pooltundi ringi trampinud naasesime tagasi – ämmaemand haaras mikrofoni ja hakkas ülikõvasti rahvast kohale kutsuma, ka neid kes tsiklite ja ratastega mööda sõitsid. Ja tõesti, vaikselt tuli inimesi.

Kell oli 3 istekohad täitusid. Järsku hakkas peale jälle laul ja tants ja vaatasin – taas saabub keegi päevavarju ja tantsuga – oo Kongo pealik oma saatjaskonnaga. Inimesed tormasid teda kohe tervitama ning komme on veel selline, et kui oled pealiku ära tervitanud, siis kõnnid hästivaikselt ja kergelt tantsides temaga kaasa. Mina hoidsin ennast tahaplaanile ja olin vaikselt tänulik, et olin tööle tulnud aafrikakleidis. 

Kongo küla pealik (punase mütsiga) saabumas saatjaskonnaga

Trummimängijad lõid hoogsalt rütmi ja enam ja enam rahvast hakkas tantsima. Paigal seista ei tohtinud, kasvõi natukenegi pidid kaasa nõtkutama. Muidugi mitmed juhid tegid seal minu kallal nalja, et nad tahavad näha, kuidas ma päris aafrikatantsu löön, aga naeratasin tagasihoidlikult ja no-no. Chief (pealik) kohale saadetud – siis keegi saatjatest ütles, et ma pean minema istuma chiefi kõrval (oi-oi) õnneks oli nn tähtsate inimeste reas veel üks koht vaba, kuhu sättisin ennast istuma (sest mujale ei lubatud) ja õnneks saabus kohale terviseameti direktor madam Meiri Seidu – keda suunasime pealiku kõrvale istuma. 

Kongo chief ja madam Meiri Seidu

Muidugi tuli madam otsejoones minu juurde, tehes komplimendi kohaliku riietuse suhtes, kallistas kõvasti ja nõudis mitmeid fotograafe, kes meist pilte teeks. Samuti väljendades tohutut täna vabatahtliku töö eest. Ma muidugi õhetasin sellisest ülekallatud tänust ja proovisin jääda võimalikult tahaplaanile, aga ei – pidin ikka nendega istuma. Eraldi käisid veel mitmed valdkonna direktorid tervitamas ja (naljaga -  sain 20 abieluettepanekut – kokku siis 21 sest – esimesel nädala tuli Kongo pealikult endalt see ettepanek – haahhahahahhahha – aga olen ei-ütlemist harjutanud ja needki korrad osavalt sai välja keerutatud). Väike huvitav seik oli veel, et üks juhtidest tulles tervitama, küsides kust riigist pärit olen – Eestist – oli ta väga rõõmus ja ütles, et me oleme siis ju naabrid. Koheselt ei saanud aru, mida ta mõtles, aga siis ta ütles, et on juba 30 aastat Soomes elanud ja praegu tuli siia oma pere külastama. Ning mõned viisakusvormid vahetasimegi soome keeles. Vahepeal helistasin tüdrukutele ja ütlesin, et ma jälle peol ja ei tea, mis kell saabun, aga annan kindlasti teada, kui koju tulen.

Ja siis läks lahti, muusika, laulud, trummid, esinejad – lahe!!!! Kõned – väga armas oli see, et kui Kongo chief kõnet pidas, lausus, austuses Solimii vastu (valge naine) kõneleb ta kõigepealt inglise keeles ja siis kohalikus keeles ja teda järgisid ka mitmed teised sõnavõtjad. Wow, ma olin liigutatud. Kuna oli malaariaennetus programm – siis mingil hetkel tegime ka näidistestimist inimeste peal, kes tahtsid ja muidugi kõik olid vaimustuses, kui ma kindad kätte panin ja inimesi testima hakkasin. Koheselt nõudis Kongo chief, et ma pean ka teda testima malaaria osas – kõik jooksid telefonikaameratega kohale – hhahahahahaaa.  Test tuli välja ja ütlesin chiefile, et ta on terve kui purikas. Muidugi kohalik rahvas on ka väga otsekohene ja küsivad väga otse – chief, ütles, aga miks tema ei ole saanud minult kingituseks mitte ühtegi Eesti asja ja riidedi. Ohoo! Laususin naeratusega ja ütlesin, et ma meditsiinitöötaja ja ma tulin siia tema rahvale ja töötajatele jagama oma teadmisi ja oskusi (mida Jumal on mulle andnud) ja mis on palju tähtsama ja kauakestvama väärtusega. Ta jäi mu vastusega väga rahule ja külvas veelkord tänuga üle. Soovisin rohkelt Jumala õnnistusi ja naasesin oma kohale tagasi. Nimelt siinne rahvas enamus usub siiralt Jumalasse ja nad näitavad seda igal võimalikul viisil välja – muidugi mitmeid asju on miksitud ka kohalikke traditsioonidega, aga mitte ühtki asja nad ei alusta ilma palveta ning ei lõpeta palveta.  Neil on suur jumalakartus. Ka mind on palutud tegema lõpupalvet. Enamus on muidugi siin katoliikliku koguduseliikmed, aga neid ei seganud see, et üks protestantliku kirikuliige lõpupalvet eest veab. Nt kui turul või ka Bolgatanga tänavatel ringi liikuda siis ettevõttete nimed on nt: God is my Sheperd haircut (Jumal on mu Karjane – juuksur), Läbi Tema saan ma tugevaks – remonditöökoda, God´s Mercy babysitting (Jumala halastuse lapsehoidja), With God we care – ambulance (Koos Jumalaga hoolime – kiirabi). Seda on kõikjal, nii Kongo külas, kui Bolgatandas kui teistes linnades. Mõtlesin, et ükspäev võtan ma oma suure kaamera kaasa ja lähen pildistan neid väikseid ettevõtteid. (Üksi ei taha suure kaameraga ringi kolada – sest vahel mõnel tekib kadedus ja neid inimesi on ka ikka kõikjal).

Üritus ise oli väga armas ja hämaraks minnes sain ikka mootorattaga koju. Kingituseks pandi veel kaasa purk kalja. Tõesti igal päeval töölt naastes on mind ülekallatud heldusega. Jõudes koduukse ette hüüdsin rõõmsalt tüdrukud ja nad vaimustuses minu päevast – vuristasin ruttu kõik sündmused ette ja koos läksime sööma. Tüdrukutel veel ikkagi kehva, kuid usun ja loodan, et homme saame täpsemalt teada, mis neil viga. Aga nad ütlesid, et nad väga rõõmustavad minu rõõmu ja kordaläinud päeva üle. Ja muidugi õhtusöök oli taas küünlavalgel ja välgusähvides.