32.päev, 8.oktoober, neljapäev – Peatselt on aeg edasi liikuda

Hommikul enne tööle minekut vaatasin üle asju, mis olin kliinikute jaoks kaasa võtnud – Rakvere Haigla oli andnud maha kantud instrumente ning mul oli veel muud stuffi ka – lisaks enda asjadele oli saanud päris korraliku posu ka eelmiselt vabatahtlikult Minnilt. Kuna olen mõnda aega juba Piitanga kliinikus olnud, siis tean, et kuigi kahju on, peaksin edasi liikuma Logre kliinikusse, mis on selle piirkonna suurim kliinik. Et saaks enam tegeleda sünnitusabi ja panustada oma oskusi ja teadmisi sinna. Ja ma tean, et Piitanga kliiniku omad on minuga juba ära harjunud.

Hommikul tuli Eunice oma uue tsikliga peale võtma, olles sõitnud koos um paarsada meetrit, kui tsikkel hakkas hullu häält tegema ning edasiliikumine ei olnud enam võimalik. Raudselt on vaja see üle vaadata. Ütlesin, et lähen jalgsi kliinikusse (ta muidugi ei tahtnud mind lasta, kuid seekord jäin peale) ning tema läks alla marketile, et äkki keegi saab üle vaadata, mis sõiduvahendil viga – ikkagi tuliuus ju.
Ma jõudsin põhi teele ja taas anti signaali ja taas Latifa teel kliiniku poole. Nii, et kõndimisest ei tulnud midagi välja.
Kohalejõudes oli kogunenenud ohtralt emadega lapsi. Nimelt neljapäev on lisaks tavavastuvõtule, ka laste tervisekontroll (kaalumine, temperatuuri mõõtmine, et malaariat maha ei magataks, lapse käsivarre mõõtmine ja vajadusel vaktsineerimine.) Kuna töökäsi oli puudu, läksin ma kohe lastesse appi – nii mõnedki kartsid mind alguses, et lausa nutt lahti. Nende jaoks olen ju täielik tulnukas – sest enamus lapsi pole kunagi valget inimest näinud. Kuid samal ajal ootasin, millal Christiana (ämmaemand) tööle tuleb – kuna tema ka kliinikus vastutav isik, siis tahtsin kõik instrumendid tema kätte anda ning samuti õpetada, kuidas neid täpselt kasutada.
Täna tal tegelikult tööpäeva ei olnud, kuid pidi minema Tervishoiu ametisse asju ajama ning astus ka kliinikust läbi. Küsisin, kas saan temaga rääkida ning läksime sünnituse poole peale. Kui ta nähes kogu kraami (tegelikult oli seda vaid natukene) hüppas ta rõõmust ja plaksutas käsi. Ta oli nii õnnelik. Üks haaval näitasin mida ja kuidas midagi kasutada. Jälle arutasime mitmeid asju läbi. Samuti andsin talle spetsiaalseid kindaid, mis on peaaegu õlgadeni teatud toimingute tegemiseks ning milledega saab ennast kaitsta kui nt naine on HIV-positiivne. Ta lihtsalt nii säras. Ütlesin talle, et ma näen, et olete tohutus puuduses, aga see kui efektiivselt te olemasolevaid vahendeid kasutate ning kui innovaatilised ja õpihimulised, usun, et sellel kliinikult läheb edaspidi aina paremaks. Tõepoolest minimaalsete ressurssidega on nad saavutanud tohutult palju. Muidgu kliinik vajaks tugevat investeeringut erinevate vahendite osas – just instrumendid, tööpinnad, voodid. Selline kihk tuli neid aidata, aga selliseid rahasummasid mul endal ei ole ka. Saan jagada vaid oma teadmisi ja oskusi.

Natuke töövahendeid

Nemad on kõik sellised töötajad, et kordagi pole nad mult raha küsinud ja eeldanud, et ma olen ülirikas valge naine. Vaid nad on mind tohtu suure südamega vastu võtnud.
Muidugi ma ei lõpeta kogu tööd selles kliinikus ära – kolmapäeviti jään tegema koos Christianaga rasedate vastuvõttu, vahel kooliloenguid ning kui tuleb sünnitajaid, siis olen valmis iga kell välja minema. Aga nii tihedalt nagu ma varem Piitangas käinud olen, ma arvatavasti järgmise kuu jooksul teha ei saa.  See oli ka natuke nn head aega ütlemine – magus-valus. Aga siis ma saingi neile ilusti seletada, miks ma seal nüüdsest vähem aega veedan.
Muidugi järgmine päev plaanisin veel tagasi minna.
Ja päeva lõpus tuli veel tagasi vastuvõtule naine, kellel me eile HIV-i kahtlustasime – kuna uus test oli aegunud, siis see ei hakanudki lugema. Aga lõpuks Susie võttis ta tsikli peale ja nad läksid Logre kliiniku laborisse, et teha kordustest.
Sel päeval tahtsin jalutada koju ning teel olles, sõitis Susie naisega tagasi ja hüüdis, et uudised on toredad, test on negatiivne. Kuid igaks juhuks peab ta kolme kuu pärast tagasi minema. Jehuuu! Mul on nii hea meel.
 

Koduteel on alati igasuguseid tegelasi

Õhtul oli tore taas tüdrukuid näha – ning kõikide lahedaid kogemusi kuulata. Kuid mu enda enesetunne läks natuke imelikuks – ja mul hakkas ikka päris korralikult kõrv valutama. Sama case on olnud mul um 1,5 aastat tagasi ning tegelikult panin kohe diagnoosi ka ära – kuid tavaliselt kohe ei peagi sellega tegelema, tuleb vaid valuvaigisteid võtta ja vaadata, kas organism ise sellega hakkama saab. Igatahes, usun, et saab. Aga see muidugi ei ole väga tore uudis. Tüdrukud korjasid endale igasuguseid eksootilisihaigusi ja mina külmetushaigusi – ai-ai. Aga ootame ja vaatame. Nagu siin oleme jätkuvalt kogenud – kogu aeg toimub midagi ootamatut. Aga meeleolul ikka ei lase langeda ja läheme parem õhtust sööma.