42.päev, 18.oktoober, pühapäev

Koopapäev, koopapäev! Appi kuidas ma vajan neid päevi – see on aeg totaalselt iseendale. Siis ma pistan oma nina urust välja vaid hommiku ja õhtusöögiks. Täna ei läinud kirikusse ka – eilsed emotsioonid olid nii positiivsed ja võimsad, et mu ihu ütles, et täna ma magan terve päeva!!! Ja kuulan võimalusel Karmeli jumalateenistust netist – ja nii see läks ka!!!! Ja mu käehaav on ka näitamas paranemisemärke – ei läinudki hapuks, super!!!  Leotasin seda kogu aeg antiseptikaga üle ja juba hästi!!! Juhuu!

41.päev, 17.oktoober, laupäev – Parim päev kogu Ghanas oleku aja

...Tongo Hills – Tongo mäed. Motoroadtrip.

See tuleb huvitav päev – hommikul polnud veel täidsa selgegi, kes meile tsiklijuhtideks tulevad, kuid vaatame, kuidas asjad kulgevad. Esimene kellaaeg öeldi meile pool üheksa hommikul – teadsime kohe, et see tähendab, et enne üheksat ei toimu midagi. Me ikka selle kella siin täiesti selgeks õppinud. Vahepeal saadeti uued sõnumid, et me läheks poole kümneks Georgina juurde ja siis sealt korjatakse meid peale. Olime sõnakuulelikud.  Hommikul olin veel segaduses, mida selga panna, mida see trip tegelikult tähendab. Lõpuks otsustasin ikka teksade kasuks – kuigi teadsin, et pean maadlema palavusega, aga tsikliga sõites on ikkagi parem. Kuid millegi pärast unustasin tossud  panna ja tulin sandaalidega.

Ootame rattureid Georgina juures

Lõpuks saabusid kõik tsiklimehed ja kell oli siis 10:20 – hahahhaaa vaid kaks tundi hiljem kui esialgu plaanitud. Sõit oli super. Ma lihtsalt kaifisin 100ga – teed küll tolmasid meeletult ja peatuse korral pühkisime näolt ohtralt punast tolmu ja nägime välja juba nagu kohalikud tumeda nahatooniga.

Pruunist tolmust muutunud kohalikku nägu

 Esimene peatus oli kullakaevandus – mis tegelikult kuulub hiinlastele. Kuid kahjuks ei olnud ühe tsiklisõitja sõpra seal kohal, siis me hetkel maa-alustesse paikadesse ei pääsenud. Aga käisime vaatamas, kuidas pinnalt toimub kaevandus ning noored kutid tööd rassisid teha.

Noored kullaotsijad hoos

Hiinlaste kullakaevandus - kahjuks väravast sisse ei saanud

Vahepeal meie tsikli ratas läks tühjaks ning otsisime oma juhi Evansiga, kus seda parandada – tuli välja, et rehvis oli 2 auku, kuid õnneks oskuskäsi on siin kõikjal ning juba peatselt saime oma teekonda jätkata. 

Meie sõiduvahendid

Vahepeal tuli nii ka sõita - sändvitch

Teel olles läks veel kahel sõitjal rehvid puruks, kuid ka need sai lõpuks parandatud ja olime jätkuvalt teel Tongo mägede poole.

Meie ägedad motodriverid

Meie sõidutee kvaliteet

Tongo

Lõpuks Tongos kohal – kõik teetolmust pruunid kuid õnnelikud. Saime tuttavaks selle paiga giididega ja asusime teele. Need vaated olid lihtsalt super ilusad.

Tongo Hills - vinged kivid

Ning giid oli, kes rääkis ka kohalikke hõimulugusid, kuhu koobastesse endid peideti ning kus elutseti – wow – kahjuks ei oska seda fiilingut hetkel kirja panna – aga kui ma vaatasin teisi – siis kõigil olid pidevalt näod kõrvuni, särades õnnest, et ikka nii äge roadtrip. Päike oli muidugi karm, aga kuna põnevust oli piisavalt, siis me ei lasknud absoluutselt endid häirida – kuigi vett voolas jätkuvalt ojadena. Minu sandaalid olid totaalselt libedaks kulunud – ning nii mõnelgi korral libisesin mööda suuri kive alla. Koolitasime kohalikke kutte, kuidas naisi abistada – nt aidates kusagile kaljuotsa saada. Nad ei ole harjunud seda asja absoluutselt tegema. 

Istudes põhikoopas ja kuulates legende

Koopas chillimas

Kivisse raiutud augud olid mõeldud söömise paikadeks -
toit valmistati ja pandi sinna, kuhu kokku koguneti sööma

Paigad olid ikka väga ägedad, mõnedesse paikadesse pääses vaid läbi ahtkakeste kaljulõhede ronides – kõht tuli korralikult sisse tõmmata ja ennast seal vahel läbi libistada – emotsioon oli ikka mega kõrgel. Enne pimedat hakkasime tagasi tulema – kuna terve päeva ei olnud midagi ka söönud – siis otsisime endale pesa, kus keha kinnitada – teepeal oli restoran (sellel ei ole absoluutselt mingit restoranitähendust) aga see tähendas, et sealt saab süüa – valikus oli vufu, vufu ja veelkord vufu – mitmest jahust kokkumiksitud puder – pealekallatud ülitshilline kaste ning võtsin kitseliha. Kui kohalik toit siis kohalik toit. Muidugi kogu söömine käis jätkuvalt kätega, millega nüüdseks oleme täiesti ära harjunud.

Mangotree toidukoht - ootame oma fufusid koos lihaga - baobabi puu all

Minu kõrval istus üks Tongo kuttidest, kes meiega kaasa sõitis ning kuna siin on viisakas, et need kes istuvad Su kõrval – kutsud koos endaga sööma. Ja mõne hetke pärast sõimegi selle kohalikuga ühest kausist – apppi – mulle ei meeldinud enne kui keegi mu taldrikustki midagi kahvliga võtab ja nüüd kätega..... mida kõike. Aga jube lõbus – istusime hiiglama vana mango puuall ja nautisime õhtusööki. Vaikselt õhtu hämardumas.

Minu ülilahe motodriver Evans

Lõpuks läks kottpimedaks ja meil oli tsiklitega veel tükk maad tagasisõita. Wow – ausalt, mina küll ei näinud midagi, kus on augud, kus valgustamata inimesed. Kuid Evans oli nii osav, et ei olnud probleemi  - üteldes: Evelin, no worries, trust me! Evelin, pole probleemi, usalda mind! Ja seda ma tegingi, kuigi tihedalt juhi küljes kinni, sest läbi aukude sõites, tõusid tsikli istmelt tsipa lendu.

Meie motogang

See oli lihtsalt mega päev! Kogu see sõit ja paigad, kus käisime ja need inimesed, kellega koos ringi seiklesime – no sada protsenti kordaläinud päev. Me lihtsalt ahhetasime õnnest ja muidugi olime ülimustad.

Lõpuks jõudsime ka hilisele õhtusöögile – ja oh-imet. Kolm preestrit olid tulnud ka Lebel-House õhtust sööma. Siis meie suhtlemine läks veel edasi ja saime oma rõõmsaid päevaemotsioone ka koos nendega jagada.

Ma lihtsalt olen nii-nii tänulik, et selline kogemus sai osaks! Uhh, aga nüüd puhkama, ma olen läbiväsinud.

40.päev, 16.oktoober, reede

Pidime täna siis Maarjaga Bolgasse minema oma viisa asju pikendama ning netikohvikusse tööd tegema. Kuid selgus, et immigratsiooniametisse ikkagi liiga vara minna – meie viisa aegub 6.november ja kui me nädalakese varem läheme, see alles õige aeg. Mai saadeti eelmine päev sellise jutuga tagasi. Bolgasse sõit langes välja.

Mõtlesime, et kui Maarja tuleb Ayamfooyast home-visititelt tagasi, äkki siis viitsime minna, kuid keskpäevaks läks päike nii kuumaks ja elekter kadus juba hommikul  - ei suutnud me kumbki ennast kokku võtta, et Bolgasse seiklema hakata. Etteteades, et ega enne pimedat sealt tagasi ei jõua. Läksin korra oma tuppa ja sinna ma jäingi – täielik koopapäev. Tundub, et ma olin kõikidest seiklustest ja emotsioonidest nii väsinud – et ma magasin terve päeva. USKUMATU!!! Sellise palavusega. Õhtupoolikult käisid tüdrukud ikka kontrollimas, kas ma ikka elus ja kas ma õhtusöögiks ka koopast välja tulen – olin täiega elus, lihtsalt vajasin und. Kuigi siin olen ikka maganud päris kenasti.

Samuti tegime plaane järgmiseks päevaks. Laupäeva ei saa ju lasta raisku minna – roadtrip tsikklitega Tongo mägedesse (Tongo hills) Anne-Liis ajas kokku juba tsiklijuhte, kes oleksid nõus meiega tulema. Meil viis tüdrukut ja kõikidele ju juhti vaja. Igatahes ootan põnevusega, mis homme saama hakkab – aga nüüd tagasi oma koopasse.

39.päev. 15.oktoober, neljapäev

Täna rõõmustasin, sain Pitanga kliinikusse tagasi. Mul oli nii hea meel, juba eelmistel päevadel kliinikutöötajad helistasid ja küsisid, kuidas läheb. Kas kõik hästi ja vaid paar päeva vahet ja juba igatsevad. See oli lihtsalt nii südant soojendav. Hommikul oli taas Maggie oma rattaga mul järgi ja nii me teele asusimegi.

Täna konkreetset plaani mul ei olnudki, tegutsesin seal, kus vaja ning paraleelselt tööd tehes said mõnigaid näpunäiteid jagatud. Hügieenitingimustest peavad nemad kohalikest kliinikutest kõige paremini kinni, kuigi ka siin olid mitmed asjad, mis mind vaikselt ahhetama ajasid. Kuid püüan need asjad üles kirjutada ning siis kogu kliiniku töötajaskonna kokku võtta ning koos nendel teemadel arutleda.

Päev oli palav – natuke alla 40ne kraadi. Muidugi päevaks võeti vool välja, seetähendab, et õhk seisab ja laetiivikud ei tööta. Kõikidel jooksis lihtsalt pangega vett – iga liigutus oli tõsine väljakutse, aga sellegipoolest meeleolul ei langenud.

Ma olin paar päeva tagasi veidi vigastanud oma kätt – uskumatu, kuidas siin haavad ära ei parane, vaid tahavad hapuks minna – lihtsalt selle palavuse tõttu. Õnneks Maarjal oli mingit salvi antibiootikumiga, siis enne tööd veidi ravisime seda ja kõik muud vahendid on meil ka endil olemas. Igatahes sain täna palju tähelepanu oma plaasterdatud käega, sest igaüks tahab hullult kaasa elada, kui midagi juhtunud on – ja mõned teavad kuidas mulle „kaastunne” meeldib – hahahaaaa!!! Siin ikka kogu aeg mingi väike seiklus nn tervisega, aga me ka seda nimetame „Aafrika Tavaliseks” ja selle tõttu ei jää midagi tegemata. Ma lihtsalt pean vaatama, et mu käsi oleks pidevalt plaasterdatud, sest puutun töö käigus kokku ikka teiste veredega.

Täna nägin jälle igasuguseid juhtumeid – ühe juhtumi pealt tulin tagurpidi uksest välja, kuigi meditsiinitöötaja, siiski oli mul ka taluvuspiir. Nimelt üks 2 aastane oli oma käe keevasse vette pannud ja nad eemaldasid talt käepealt nahka – iuuuuu. See oli ikka väga rõve vaatepilt – (vabandust, et ma nii väljendan). Kliinikutöötajad tegid tervepäeva nalja, et lõpuks ometi näevad, et mul ka piirid ja kuidas ma ruumist välja jooksen.  Samuti siin lõigatakse ümber väikeseid poisse (see on seotud religiooniga) – siis olin ka ühel sellel protseduuril . Aga jah siin ikka näeb igasuguseid põnevaid asju. Kui vaid kliinikutöötajad enam peaksid hügieenist kinni.

Päev kulges taas kiiresti – juba isegi hirmutav on mõelda, et juba on 1/3 aega on läbi ja nii palju teha. Tundub, nagu kohe varsti peaks koju sõitma – veel kohe üldse ei taha. Õnneks veel ei pea ka. Kuid tõepoolest olen ma nautinud igat päeva! Ja jätkuvalt Jumalale nii tänulik!

38.päev. 14.oktoober, kolmapäev - actioni päev

Rasedate päev. Jalutasin kliinikusse  - vaikselt hakkas rasedaid maternity wardi ooteruumi kogunema. Tahtsin korra näha kuidas siinne ämmaemand töötab ja siis käed külge panna. Kuid nagu tavaliselt lükati mind kohe vette ning hakka rasedaid vastu võtma.

Kaks korda ei lasknud end paluda ning koos kohaliku ämmaemandaga (enamus naisi ei räägi ikkagi inglise keelt, siis vaja tõlkida) sai koheselt tegutsema hakata.

Natuke kurb on see, et naistega ei võeta väga palju aega nõustamiseks ja suhtlemiseks. Pitanga kliinikus on ikka teine tera – seal ämmaemand võtab aega iga naisega ja ei kiirusta temaga. Ootab kannatlikult ära küsimused ning teeb selgeks, et naine ikka sai temast aru. Aga siin ikka suures koguses rasedaid uksetaga ning kohati oli ikka liinitöö tunne.  Kuid siiski püüdsin oma väikeseid mõtteid ka jagada lisaks ämmaemandale. Alguses kui alustasin, siis see ämmaemand oli suhteliselt tõrges. Kuid jagasin temaga Goodpointi poolt saadud käte- ja nahaantiseptika vahendeid – hakkas ta süda sulama. Ikka nänn aitab – hahahahhaaa.

Tööd tegime hoogsalt, kuigi vesi voolas seljas ojadena. Väljas stabiilselt 35pluss kraadi sooja. Kuigi laetiivikud töötasid, siis väga palju jahutust ikka ei pakkunud. Kuid pealelõunat kl 2 aeg lõpetasime oma rasedatega. Seekord jätsin kliinikusse oma telefoninr-i. Et kui tuleb sünnitaja – siis nad helistavad. Hakkasin ühe Logre õega tagasi sammuma – jõudes marketile, helises telefon – tere Evelin, helistan Logre kliinikust, meil 2 sünnitajat. Kas saad tagasi tulla.

Wow – nii ruttu! Ütlesin, et hakkan astuma – kuigi ausalt, olin ikka täiega väsinud. Vedelikupuudus ka tsipa piinas, aga siis hakkas organism juba adrenaliini tootma. Mis teha? Jalgsi pikk tee.... eemalt tuli mingi mees mootorattaga. Pidasin ta kinni. Muidugi peatus, kuid kõneles vaid kohalikku keelt. Hüppasin lihtsalt ta motika selga, näitasin käega Logre kliiniku poole ja ütlesin – now (kohe). Mees segaduses, mis teeb valge naine tema ratta seljas, natuke shokis ka, kuid maha ta mind ei visanud ning hakkaski sõitma. Ja peatselt saabusin kliinikusse – tänasin teda kohalikus keeles ja jooksin maternity wardi.

Tõesti kaks naist sünnitamas. Ämmaemand paigaldas just mõlemile tilgutid (uhh-tegelikult pole vaja – seda nimetatakse ülestimuleerimiseks) aga kuna ma ei olnud näinud, kuidas ta tegutseb, siis ma lihtsalt hoidsin oma suu kinni. Kanüülid pandi naistele ilma naha desinfitseerimiseta. Ai-ai. Nii võib naine ju endale infektsiooni saada. Ning kumbki sünnitaja ei tohtinud oma voodist välja tulla – pidid vait olema, valutama ja mitte liigutama. Mul oli ikka totaalselt kahju nendest naistest. Aga väliselt püüdsin jääda rahulikuks. Panin igaks juhuks oma kaasavõetud kindad kätte, kui mõlemad naised hakkasid korraga pressima ja lupsti, oli üks laps väljas. Kohalik ämmaemand Julie püüdis lapse kinni, ma abistasin, tegin lapse veidi puhtaks ja ema kõhupeale. Kui  teine naine hakkas samal ajal pressima. Julie jättis mind selle naisega, et ma väljutaks platsenta ning siis vaataks ta üle. Kõik kulges rahulikult ja kõik oli korras. Vahetasin kindad ning läksin ruttu appi järgmise sünnitaja juurde. Nad ikka rabistavad päris palju. Jälle lupsti laps väljas ning samad toimingud. Kolmas faas taas jäeti minu hoolde. Kõik kulges jälle sujuvalt. Kuid siis käskis ämmaemand naised ära kateteriseerida – mul olid hämmastusest silmad suured, kuid täidsin ta käsku – täna ma ei kobise – hahahahhaaaa!  Nad arvavad, et kui põhjuseta naist kateteriseerida, siis see vähendab verejooksu. Tegelikult ei tohi sünnitusega kiirustada, see aitab ennetada verejooksu. Igatahes näen, et sünnitustoas on mu tööpõld lai, kuid iseasi kui lähedale mind lastakse. Eks ma siis jälle small-small (samm-sammult). Kuid õnneks lapsed lõpuks ema juures ning koos kirjutasime haiguslood valmis. Sain taas hakata astuma koduteele.

Emotsioone oli ikka kuhjaga – ühest küljes õnnelik, et nägin, kuidas seal kliinikus tegutsetakse, kuid teisest küljest oli mõistus ikka shokis – kui robustsed töövõtted. Tahaks kohe appi-karjuda. Helistasin Maarjale, kus ta on – tahan välja elada. Ta oli marketil – sama moodi oli tal kliinikus olnud actionit ning nüüd läks istuma kohalikku pubisse (see lihtsalt piirkonna ainuke jahe koht, kus saab fantat või cocat juua – ja mõnusalt suhelda) suundusin sinna. Kuigi teekond oli aeganõudev, sest koguaeg igast majapidamisest hõikas keegi ning tahtis suhelda. Ning kedagi ei saanud ju tervitamata jätta.

Muidugi paar päeva oleme tegelenud ka ööpäevaringselt Mondo paberitega – mingid projektid – mille tähtaeg oli siis täna – siis oleme parajalt magamata olnud. Eile öösel istus Evans (Victori poeg) meil kodus, et koos saaksime kõik dokumendid valmis kirjutatud, allkirjad alla ja templid pandud. Mööda pimedust said käia Victori kodus allkirju võtmas ning kui templi saime, siis selgus, et templivärv puudu. Õnneks Anne-Liisil olid akvarellid, siis värvisime templit nende värvidega – hahahhahahahaha – aga südaööks said kõik dokumendid tehtud, allkirjastatud, tembeldatud ning ülespildistatud ning teele pandud elektrooniliselt. Kõik eestlased koos Evansiga olid totaalselt läbi. Ja Evans saabus eile tagasi – kes siis tegelikult aitabki meil koostööd teha. Noor vinge 20 aastane kutt, kelle pea nagu koorelahutaja – hahhahaaaa!!! Kui teda poleks olnud – poleks me saanud õigeaegselt asju ära teha. Loodan, et Mondo juhid Eestis on rahul, sest see ei olnud tegelikult meie töö, aga nad ei saanud kuidagi muud moodi neid dokumente kätte. Uhhh – see ka õnneks peaaegu lõpetatud.

Kuid nüüd taas põhku – pea küll täis rohkelt emotsioone – aga homme Pitangasse – jeee! Nagu läheks oma teise koju!!!!