Rasedate päev. Jalutasin kliinikusse - vaikselt hakkas rasedaid maternity wardi
ooteruumi kogunema. Tahtsin korra näha kuidas siinne ämmaemand töötab ja siis
käed külge panna. Kuid nagu tavaliselt lükati mind kohe vette ning hakka
rasedaid vastu võtma.
Kaks korda ei lasknud end paluda ning koos kohaliku
ämmaemandaga (enamus naisi ei räägi ikkagi inglise keelt, siis vaja tõlkida)
sai koheselt tegutsema hakata.
Natuke kurb on see, et naistega ei võeta väga palju aega
nõustamiseks ja suhtlemiseks. Pitanga kliinikus on ikka teine tera – seal
ämmaemand võtab aega iga naisega ja ei kiirusta temaga. Ootab kannatlikult ära
küsimused ning teeb selgeks, et naine ikka sai temast aru. Aga siin ikka suures
koguses rasedaid uksetaga ning kohati oli ikka liinitöö tunne. Kuid siiski püüdsin oma väikeseid mõtteid ka
jagada lisaks ämmaemandale. Alguses kui alustasin, siis see ämmaemand oli
suhteliselt tõrges. Kuid jagasin temaga Goodpointi poolt saadud käte- ja
nahaantiseptika vahendeid – hakkas ta süda sulama. Ikka nänn aitab –
hahahahhaaa.
Tööd tegime hoogsalt, kuigi vesi voolas seljas ojadena.
Väljas stabiilselt 35pluss kraadi sooja. Kuigi laetiivikud töötasid, siis väga
palju jahutust ikka ei pakkunud. Kuid pealelõunat kl 2 aeg lõpetasime oma
rasedatega. Seekord jätsin kliinikusse oma telefoninr-i. Et kui tuleb sünnitaja
– siis nad helistavad. Hakkasin ühe Logre õega tagasi sammuma – jõudes
marketile, helises telefon – tere Evelin, helistan Logre kliinikust, meil 2
sünnitajat. Kas saad tagasi tulla.
Wow – nii ruttu! Ütlesin, et hakkan astuma – kuigi ausalt,
olin ikka täiega väsinud. Vedelikupuudus ka tsipa piinas, aga siis hakkas
organism juba adrenaliini tootma. Mis teha? Jalgsi pikk tee.... eemalt tuli
mingi mees mootorattaga. Pidasin ta kinni. Muidugi peatus, kuid kõneles vaid
kohalikku keelt. Hüppasin lihtsalt ta motika selga, näitasin käega Logre
kliiniku poole ja ütlesin – now (kohe). Mees segaduses, mis teeb valge naine
tema ratta seljas, natuke shokis ka, kuid maha ta mind ei visanud ning hakkaski
sõitma. Ja peatselt saabusin kliinikusse – tänasin teda kohalikus keeles ja
jooksin maternity wardi.
Tõesti kaks naist sünnitamas. Ämmaemand paigaldas just
mõlemile tilgutid (uhh-tegelikult pole vaja – seda nimetatakse
ülestimuleerimiseks) aga kuna ma ei olnud näinud, kuidas ta tegutseb, siis ma
lihtsalt hoidsin oma suu kinni. Kanüülid pandi naistele ilma naha
desinfitseerimiseta. Ai-ai. Nii võib naine ju endale infektsiooni saada. Ning
kumbki sünnitaja ei tohtinud oma voodist välja tulla – pidid vait olema, valutama
ja mitte liigutama. Mul oli ikka totaalselt kahju nendest naistest. Aga
väliselt püüdsin jääda rahulikuks. Panin igaks juhuks oma kaasavõetud kindad
kätte, kui mõlemad naised hakkasid korraga pressima ja lupsti, oli üks laps
väljas. Kohalik ämmaemand Julie püüdis lapse kinni, ma abistasin, tegin lapse
veidi puhtaks ja ema kõhupeale. Kui
teine naine hakkas samal ajal pressima. Julie jättis mind selle naisega,
et ma väljutaks platsenta ning siis vaataks ta üle. Kõik kulges rahulikult ja
kõik oli korras. Vahetasin kindad ning läksin ruttu appi järgmise sünnitaja
juurde. Nad ikka rabistavad päris palju. Jälle lupsti laps väljas ning samad
toimingud. Kolmas faas taas jäeti minu hoolde. Kõik kulges jälle sujuvalt. Kuid
siis käskis ämmaemand naised ära kateteriseerida – mul olid hämmastusest silmad
suured, kuid täidsin ta käsku – täna ma ei kobise – hahahahhaaaa! Nad arvavad, et kui põhjuseta naist
kateteriseerida, siis see vähendab verejooksu. Tegelikult ei tohi sünnitusega
kiirustada, see aitab ennetada verejooksu. Igatahes näen, et sünnitustoas on mu
tööpõld lai, kuid iseasi kui lähedale mind lastakse. Eks ma siis jälle
small-small (samm-sammult). Kuid õnneks lapsed lõpuks ema juures ning koos
kirjutasime haiguslood valmis. Sain taas hakata astuma koduteele.
Emotsioone oli ikka kuhjaga – ühest küljes õnnelik, et
nägin, kuidas seal kliinikus tegutsetakse, kuid teisest küljest oli mõistus
ikka shokis – kui robustsed töövõtted. Tahaks kohe appi-karjuda. Helistasin
Maarjale, kus ta on – tahan välja elada. Ta oli marketil – sama moodi oli tal
kliinikus olnud actionit ning nüüd läks istuma kohalikku pubisse (see lihtsalt
piirkonna ainuke jahe koht, kus saab fantat või cocat juua – ja mõnusalt
suhelda) suundusin sinna. Kuigi teekond oli aeganõudev, sest koguaeg igast
majapidamisest hõikas keegi ning tahtis suhelda. Ning kedagi ei saanud ju
tervitamata jätta.
Muidugi paar päeva oleme tegelenud ka ööpäevaringselt Mondo
paberitega – mingid projektid – mille tähtaeg oli siis täna – siis oleme
parajalt magamata olnud. Eile öösel istus Evans (Victori poeg) meil kodus, et
koos saaksime kõik dokumendid valmis kirjutatud, allkirjad alla ja templid
pandud. Mööda pimedust said käia Victori kodus allkirju võtmas ning kui templi
saime, siis selgus, et templivärv puudu. Õnneks Anne-Liisil olid akvarellid,
siis värvisime templit nende värvidega – hahahhahahahaha – aga südaööks said
kõik dokumendid tehtud, allkirjastatud, tembeldatud ning ülespildistatud ning
teele pandud elektrooniliselt. Kõik eestlased koos Evansiga olid totaalselt läbi.
Ja Evans saabus eile tagasi – kes siis tegelikult aitabki meil koostööd teha.
Noor vinge 20 aastane kutt, kelle pea nagu koorelahutaja – hahhahaaaa!!! Kui
teda poleks olnud – poleks me saanud õigeaegselt asju ära teha. Loodan, et
Mondo juhid Eestis on rahul, sest see ei olnud tegelikult meie töö, aga nad ei
saanud kuidagi muud moodi neid dokumente kätte. Uhhh – see ka õnneks peaaegu
lõpetatud.
Kuid nüüd taas põhku – pea küll täis rohkelt emotsioone –
aga homme Pitangasse – jeee! Nagu läheks oma teise koju!!!!
No comments:
Post a Comment