19.päev – reede, 25.september Check up marketplaces (Tervisekontroll turul)

Kuni eilse õhtuni ei teadnud ma veel täpselt, kas ma pean minema turule tervisekontrolli inimestele tegema või mitte. Seoses siis Ayamfooya kliiniku 25.nda aastapäeva raames. Maarja ütles, et Elijas oli minuga juba arvestanud – ok, kui oli siis oli. What`s up-isin veel Margarethile (Piitanga kliinikuõele), et kahjuks täna ei saa koos tööle sõita vaid lähen hoopis teises suunas.

Ayamfooya kliiniku kiirabi auto, kus taga kirjas - with God we care

Hommikul me muidugi ei kiirustanud – sest siiani oleme olnud need, kes ise tavaliselt esimesena kohal. Läksime 9-ks – Maarja pidi minema otse Ayamfooya kliinikust kooliloengut tegema ja mina pidin siis market-place (turule) appi minema. Mul polnud õrna aimu ka, mida tähendab nende jaoks health check (tervisekontroll) ning  jõudes kliiniku officisse, istusid kliinikutöötajad peaaegu kõrv vastu raadiot ja kuulasid pingsalt, selgus, et just toimub otseintervjuu dr.Thomasega – kliinikujuhatajaga. Ning siis ta ütles midagi tõsist – nimelt varahommikul oli toimunud Kongo külas (Logre kliiniku lähedal) tulistamine – ja saatejuhi vennanaine olevat haavata saanud ning püüti ka tema vennale pihta saada. See on ju market-placest vaid kusagil 500m. WOW - aga sain aru, et see on siin ikka suheliselt ebatavaline sündmus.

Market-placeile minekust keegi veel huvi välja ei näidanud ja tunnike istusin siis lihtsalt offices ja seal oli jahe. Mõtlesin, et lähen lihtsalt vooluga kaasa, mida iganes nad siis otsustavad.

Selgus, et nad ikka tahtsid tervisekontrolliga kl 10 turul alustada – ja siis nägin, et see tähendas nende jaoks, et nad hakkasid seda nn kl 10 planeerima. Küsisin vaid, et kas nad teavad, kus kohas turul nad seda üldse teevad ja nad vastasid, et küll leiavad paiga. Appi.

Läksin kontorist õue ja istusin seinaäärde, et jälgida, kuidas siis organiseerimine käis – tundus, et keegi ei tea midagi ja midagi tuleb ikka ära teha – tänavale veeti kontorist toodud kirjutuslauad – aga kui keegi pööras tassijate tähelepanu mujale jäid need lauad keset hoovi suvaliselt. Mõne ajapärast tuli keegi, kes hakkas lauasahtleid koristama ja sealt asju välja võtma, et neid sisse tagasi viima, sest ei saa ju haigla-paberitega minna keset turgu – see ajas mind tegelikult kurvalt muigama. Kuid õnneks leiti kusagilt ikka auto, kuhu sai lauad ja toolid peale laaditud ning selleks ajaks oli minul kliinikus oldud juba üle kahe tunni. Mul kästi ka auto peale hüpata ning matron (ülemõde) ühines ka meiega.

Saabudes market-place, leidsime koha

 Jõudes turule – oli ühes paigas suur katusealune – müüjad olid endale kohad sisse seadnud, kuid ühes otsas tõsteti müüjad viisakalt kõrvale ning laenati nende pearättigi, et laudu tolmust puhtaks pühkida. Siis ma võtsin juba ise asjade paigutamise initsiatiivi enda kanda – sest nad oleks muidu nende pinkidega lõputult edasi-tagasi jooksnud. Tuli siis välja, et tänane tervisekontroll on hästi põgus ning see on tasuta kõikidele inimestele. Neid kaaluti, mõõdeti vererõhku, küsiti terviseinfot – ning testiti malaaria kui HIV-i osas (need testid on kiirtestid – ning tavaliselt läheb see inimesele maksma mitu cedit) aga nüüd oli võimalus tulla ka neil inimestel, kes on kindlustamata ja puruvaesed.

Pidevalt selgitasin nii matroonile kui kohalikule ämmaemandale, et mul on alguses vaja näha, kuidas nad neid asju teevad, mitte ei jäta mind üksi. Mille peale nad ültesin – jeees!!! Jeees!!! Ja kadusid turu peale shoppama. Mehed kadusid ka ära, aga tundub, et nad läksid veel lisaasju juurde tooma – aga kohalikku rahvast aina kogunes minu ümber.

Naised ilusti järjekorras istumas - ämmaemand vererõhku mõõtmas
ja matron istumas hetkel veel teise laua taga - peatselt võtsime seal kohad
sisse meie Maarjaga

 

Õnneks peatselt ilmusid ka teised välja ja töö võis pihta hakata. Inimesed võtsid ilusti ennast pinkidele järjekorda ja kannatlikult ootasid millal tuleb nende kord – ühe laua taga siis toimus inimeste registreerimine, vererõhumõõtmine ja kaalumine. Ning teise laua taga vereanalüüside võtmine näpuotsast. Mina hakkasin inimestelt analüüse võtma. Koheselt seisin silmitisi uue probleemiga – kliinik oli unustanud vaadata,  kas neil on üldse testid kaasas ja kas selle ürituse jaoks on teste üldse tellitud. Uuuuh!!! Mina lihtsalt naeratasin.

Kohalikke elanikke testimas, kellel ei ole ravikindlustust

Leidsin karbi HIV-teste, aga põhiline miks inimesed olid tulnud, nad tahtsid ennast eriti testida malaaria osas. Ja neid teste ei olnud. Keegi töötajatest ütles, et hakkame ikka peale ja siis inimesed ootavad, kui nad testid tellivad ja siis keegi läheb neile Nangodi järgi – ahhaaaaaa!!! Oh my! Mõtlesin, et korra vaatan veel kirjutuslaua sahtlisse ja oh üllatust – leidsin sealt 10 pakki malaaria kiirtesti. Selleks ajaks oli kell jälle päris palju edasi liikunud. Saime töö käima – kohalikud küll väga inglise keelt ei rääkinud, aga väikest viisi sai ikka jutustatud nendelt samal ajal verd võttes. Peatselt liitus meiega ka Maarja ning peatselt saabusid lõpuks ka malaariatestid. Kuna mul ja Maarjal oli töö käpas – kadusid järsku  enamus kliinikutöötajaid ära – jättes meid ainult 2 töötajaga ja hunnik rahvaga. Aga ma väga ümbruskonda ei süvenenudki – tegin rõõmuga oma tööd.

Peatselt kogunesid vihmapilved ja hakkas peale torm ja mega padukas – tuul möllas täiega. Olime vahepeal peaaegu kõhuli lauapeal, et asjad ära ei lendaks – kuid samal ajal töötasime edasi – see tunne oli lihtsalt niivõrd päris ja kaif – ma tõeliselt nautisin seda. Kella neljaks said meil töövahendid ja testid otsa – enne lugesin veel soovijate rivi üle ja ütlesin viimasele olijale, et ta ütleks teistele, et täna rohkem ei võta. Lõpuks testisime Maarjaga kokku ära pea 70 inimest – õnneks ei olnud nende hulgas ühtegi HIV positiivseid aga malaariat tuvastasime ikka päris mitmetel. Nii et vähemalt inimesed said sellele haigusele varakult jaole. Muidugi puhtuse tingimused olid oi-oi. Õnneks oli meil naha-antiseptika olemas – aga ma ei ole kunagi sellistes tingimustest töötanud. Aga meil oli, et anname parima ja nii puhtalt kui võimalik selle tolmu sees üldse teha on  - kaasavõtetud des.vahendit ikka kulus päris toredasti. Koju minnes olime Maarjaga ikka läbi väsinud – me ei jõudnud isegi vahepea midagi süüa vaid paar lonksu vett sai võtta. Maarjat ei huvitanud – tema tahtis tänavatoitu ja küpsetatud maguskartulid tundusid isuäratavad ja seda me sõimegi.

Kuna me terve päeva veetsime marketil – siis enam ei kõlanud hüüdeid: solimiii!!! Solimiii!!! Me olime omaks võetud. Kui hea tunne on see. Inimesed olid tänulikud, et me tegelesime nendega.

Koju jõudes premeerisin ennast guaavamahlaga, ostsin eile selle Bolga linnast. Lõuna-Aafrika ajast hakkas just guaavamahl  väga maitsema. Ja lõpuks ometi ma jälle leidsin selle. Njämmm!

Aga nüüd ma puhkan pistu ja  siis juba õhtusöögi aeg.

Homme on jälle üks huvitav päev – nimelt tuleb suur Ayamfooya kliiniku pidu, kuhu tuleb ennast korralikult riidesse panna. Ning sinna pidavat tuleva väga palju rahvast. WOW! Esimene Ghana pidu! Jään põnevusega ootama!

18.päev – neljapäev, 24.september – maainimene sai linna – Bolga linna

Täna on jälle mingi püha. Kliinikud ei tööta oma regulaaruses ja olen Piitanga kliinikus nn koduvalves, et juhul kui tuleb sünnitaja – keegi ütles, et täna pidi olema moslemitel püha.

Maarja oli oma toimetustega abis Ayamfooya kliiniku pidustuste ettevalmistustel ning ta tahtis saada ka aafrikapatse, kuid me Maiga tahtsime väga Bolgatangasse minna, kutsume seda paika lihtsalt Bolgaks. Ning hommikuks oli kokkulepe, et isa Lawrence tuleb ja võtab meid peale täpselt kl 8 (siis oleme veel küll hommikusöögilauas, aga lõpetamas). Me olime ennast sättinud linnaminekuks ja ma panin isegi oma aafrikakleidi selga, et natukenegi sulanduda keskkonda, kui kl 7:57 astus isa Lawrence söögisaali endal väga alandlik ilme ning vaikselt lausus, et täna on püha ja pangad ei tööta. Nimelt temal oli vaja minna pankadesse asju ajama, kus meie oleks saanud samal ajal shopata. Aga ta oli selle unustanud – nu mis siis ikka – ütlesime et läheme tro-troga (kohaliku transpordiga) ja mina isiklikult ei olegi sellega veel sõitnud. Tean vaid seda, et see on tavaliselt ülerahvastatud, palav ja ülekoormatud – ning trotrode väljumisel ei ole kellaaega, vaid see väljub siis kui kõik istekohad on täidetud. Nii et vahel võid seal tro-tro (mikrobussi) peal istuda lausa 2h enne kui see väljub, kuid klassikaline ooteaeg on um 1h-1,5h. Läksime Maiga tro-tro peatusesse ja mida ei tule, ei tule bussi – ootasime ja ootasime ja ootasime. Juba tuldi kärude ja eeslirakenditega, sest kohalikud tahtsid ka Bolgasse saada ja laaditi oma stuff sinna peale. Eesliga meie ei tahtnud minna – see oleks nagu tunde aega võtnud. Sammusime siis Maiga kodu poole tagasi ja mõtlesime, et siis saabki mitmeid asju arvutis ära teha.

Kongo küla trotro peatuses - vastassuunas läheb lausa buss.
Samal ajal kui asju maha laaditakse, hüppasid kolm meest
bussi alla, et seda seal parandada igasuguste nööridega.

 

Paari tunni pärast helistasin uuesti isa Lawrencele, et ta saadaks ikka selle remondimehe, et vannituppa valgus saata, mille peale tema ütles, et ta kohe läheb Bagasse, kuid sõidab Bolgast läbi ja võib meid sinna ära visata ning tagasitulles saab meid jälle taas peale korjata. Kiire kõne Maile ja olimegi teel preestrite kodu poole. Muidugi küsisin, et mis see kohe tähendab. Tähendas kohe – reaalsus um 45 minuti pärast. Igatahes meie olime kohal.

Bolga linnas pandi maha. Uhh, ma ei saanud kohe midagi aru, kuigi ei olnud market-day – siis rahvast oli palju. Päike muidugi löömas vingelt. Muidugi eestlastena olles kanged kujud – ega siis me ju mütsi ega muud peakatet pähe pane – saame ikka hakkama. Aga olles olnud 1,5h lauspäikese käes – tundsin, et rumal otsus – ruttu sidusin salli pähe ja nägin veel enam kohalike moodi välja – tõesti aitas – kuula ikka targemaid.

Kuna oleme elanud puuviljade vaeguses (siin lihtsalt ei ole) nt korra nädalas saab ühe apelsini või paar tikutoosi suurust banaani. Aga kongo-marketilt neid osta võimalik ei ole. 

Banaanid :) magustoit

Kuid Bolgas - seal olid ananassid ja apelsinid ja banaanid – jehuu!!!  Samuti minu sandaalid olid ju üles ütelnud ja sain endale uued mugavad jalavarjud. Aga kõikide asjadega läks lihtsalt metsikult aega.  Päike lõõmas megalt. Lõpuks kui me enam üldse ei jaksanud – mõtlesin, et kusagil on vaja istuda – silmasime teeääres International Travellers Inns – algul arvasime, et pubi, aga see oligi paik, kus sai istuda. Sisse astudes tuli üks noormees nimega Gideon meie juurde abivalmilt ja nähes meie higiseid nägusid – ütles, et see on täiesti ok, kui me siin tahame puhata. (Selleks ajaks olid me seljakotid paksult asju täis, et vaevaliselt suutsime neid vedada). Tal küll seal külmi jooke ei olnud, kuid ütles, et ta võib minna kusagilt tänavanurgalt meile hankida, mida me vaid tahame. Me anname raha ja ta toob meile. Korra küll kõhklesime, kuid samas tundsime, et suhkrulaksu on vaja ja me lihtsalt ei jaksa. Mõtlesime, et ok, testime – andsime talle 5 cedi um 1,2 eurot ja ta lubas tuua ühe pudeli 0,33 Coca ja Fanta. Ütles vaid, et me puhaku, ta on kohe tagasi. Ja nii oligi – peatselt saabus tagasi, kahe klaaspudeliga ning veel raha oli järgi jäänud – wow! Kui positiivne kogemus jälle. Pool tunnikest puhkasime ning siis hakkasime edasi liikuma. Mingil hetkel ausalt öeldes ma enam ei saanud aru, kus me üldse olime, kuid Mai orienteerus päris hästi. Ainult paar korda eksisime ära.

 Aga isa Lawrence ikka ei tulnud – ja Mai pidi olema kl 16 tagasi, sest tal hakkas lastega üks töötuba. Mõtlesime, mis siis ikka, otsime tro-tro peatuse/ jaama üles. Lõpuks leidsime – appi kui suur see oli (kilomeeter laiust ja pikkust) – muidugi mitte ühtegi kirja. Lihtsalt hulgaliselt busse, mikrobusse ja palju rahvast ja valjuhäälditest hüüti kogu aeg midagi. Hakkasime uurima juhtidelt, et kas nad teavad milline neist läheb Kongo külla (osad ei teadnud seda kohtagi) kuid keegi viipas käega, et kõndige pikalt otse. Üks noormees oli nõus meile näitama (raudselt tahab raha)  ja me tõesti kõndisime pikalt. Kuid lõpuks leidsime üles, see küll ei läinud Kongo külla otseselt aga sõitis sealt läbi ja rohkem me otsida ei jaksanud. Küsisime, kas nad seal peatust teevad – teevad, kui me maksame täispileti hinna – see oli 1 euro ringis – me muidugi olime nõus. Ja õnneks see mikrobuss oli juba rahvast täis – kui järsku bussijuht käega osutas, et te võite ees istuda (selgus, et see on suur kompliment – sinna ette võetakse vaid ainult häid tuttavaid, aga võibolla tuli ka me rahvus kasuks.) Rõõmustasime väga, sest me saime istuma!!!!!!   

Selfie trotros - ja me saame koju

Enne helistasime veel isa Lawrencele ja ta ütles, et tal läheb veel paar tundi aega ja oli meist um 50 km kaugusel.  Ja seekord tro-tros ootama ei pidanud – vaid koheselt hakkas see sõitma! Wow!  Muidugi bussijuht kihutas heasti ja neil on ikka huvitav komme sõita vastassuunavööndis aga ma enam ei olnud hämmingus nende sõidustiilist, peaasi, et koju saab. Ja tõesti – jõudsime enne nelja ja Mai jõudis oma õpilaste tundi – no kõik sujus nii perfektselt. Muidugi ma olin omadega läbiväsinud aga õnnelik – käidud!

Õhtusöögilauas viskas mr.Edwards nalja, kas tõesti Evelin on ka lõpuks ometi väsinud, ta arvas, et seda minuga ei juhtu – aga seekord pidin seda tunnistama. Aga see väsimus oli hea väsimus. Ning hetkelgi tunnen, et tuleb magama minna – ja enesetunne on suurepärane!

17.päev – kolmapäev, 23.september – Töö ja vile koos

Piinav köha pole ära läinud ning võitlus käis pool ööd. Korraks tahtis tulla madalseiski – sest mõtted peas pidevalt ütlesid, et midagi suurt pole m siin veel saanud ära teha ja juba on möödas 2,5 nädalat. Siis ma lihtsalt keset ööd tõusin üles, palvetasin ja tegin otsuse, et hetkel ma lihtsalt ei mõtle. Ja pärast seda sai päris hästi magada.

Hommikul olin värske ja olin juba otsuse teinud, et täna lähen kliinikusse, mis siis, et nad eile mulle ei helistanud. Kuna kirikukellad helisevad siin jätkuvalt poole kuue ja kolmveerand kuue aeg, siis olengi selle endale äratuskellaks võtnud ning pärast seda end püsti ajanud. Hommikul oli väike lõbus feil ka, kus ma enda üle naersin – nimelt otsustasin pesu pesta – jooksev vesi juhuuuuu! Aga hakates pesupulbrist vett ämbrist wcpotti ära kallama, juhtus nii, et olin ühe oma topidest sinna sisse unustanud ja  lupsti libises mu top sinna ja kuna äravool on suure avaga, ei õnnestunud mul sellele järgi ka sukelduda. No mis siis ikka – aga ma naersin enda üle. (Eile võtsin just ühe t-särgi põrandakaltsuks, sest ma ei jõua oodata, millal koristaja tuleb ning kuna siinne maapind on punane ja väga tolmune  siis juba päevaga lähevad ka toas asjad tolmuseks ja punaseks. Loodan, et rohkem seiklusi ei ole – muidu hakkab riietest nappima). Aa ja pärast vee protseduure kadus vesi ära – ei ole võimalik. See oli ju põhjus, miks me ümber kolisime. (õnneks päeva peale tuli tagasi).

Aga vähemalt ei saanud ma ühtegi rakku - mulle väga meeldisid need

Kuna enesetunne oli hea, siis plaan kliinikusse minna. Teel hommikusöögile lagunesid jalast ka mu sandaalid, milled ma just enne lahkumist Eestist ostsin – garantii 6 kuud – tegelikkus 16.päeva. Aga mis siis ikka. Aga õnneks need ei lagunenud siis kui hakkasin kliiniku poole sammuma. Viskasin koti selga, vesi kaasa, lõunasöök ka (2 viilu röstsaia maapähklivõiga, sest moos sai otsa – hommikusöögist sai kõrvale panna – ja muidu mulle see maapähklivõi ei maitse, aga see annab energiat) ja muidugi mu ämmaemandusstuff. Teekonna alguses kohtusin ühe Piitanga Primary kooli õpetaja Etheliga, kes oma 8-kuune laps seljas tööle sammus. Külatee oli vaikne, vaid mõned tervitasid ja soovisid teretulemast Ghanasse. Enne kliinikut pidas kinni veel viisakas tsiklimees, kes ka tahtis mu jalavaeva vähendada, kuid mul oli vaid paarsada meetrit minna. Aga nii armas lihtsalt!!!!

Vastuvõtu ja konsultatsioonituba

Tüdrukud võtsid kliinikus mind rõõmuga vastu ja see, kes pidi mulle helistama, ütles et tal sai lihtsalt telefonikrediit otsa. Kohal oli ka ämmaemand ja kolmapäeviti ongi Piitanga kliinikus rasedate vastuvõtupäev lisaks tavavastuvõtule. Koheselt sukeldusin töösse – alguses tahtsin küll jälgida, kuidas kohalik ämmaemand töötab ja dokumenteerib. Kuni seal tekkisid olukorrad, kus ma kogesin täiesti Aafrika Momenti  ja  ma lihtsalt pidin sekkuma, silmad imestusest suured ja totaalselt hämmingus.

Lugu oli selline – mu vastuvõtule tuli naine, kes arvas, et on rase. Kuid kohapeal vesteldes, emakapõhjakõrgust palpeerides ja rasedustesti tehes selgus, et tulemus on ikkagi negatiivne. Naine oli ise nii kurb, sest ta nii lootis, et oli rasedaks jäänud. Õnneks rääkis ta ka inglise keelt – ning ma sain teda julgustada ja nõustada. Kuid sellesse vestlusesse ühines ka väga armas õde, kes koheselt pakkus omalt poolt lahendust välja. Ning hakkas talle andma suukaudseid rasestumisvastaseid vahendeid – selgitades, et ta peab neid hakkama võtma ning siis vahepeal mõned vahelt ära jätma ja siis ta jääbki rasedaks. Midaaaa???? Ma ei suutnud oma kõrvu uskuda, alguses arvasin, et ma ei saa keelest aru. Palusin selgitust, et miks ta nii soovitab. Ja ta vastas, aga meil on nii palju rasedaid naisi, kes on neid võtnud ja siis vahepeal jätnud päeva või 2 või rohkem vahele ja siis kohe rasedaks jäänud – ja siis tehti sealt järeldus, et see soodustab rasestumist – appi, appi, appi!!!! (Vähemalt siin saan seda välja elada)!!!  Siis võtsin ma need pillid enda kätte ja tegin hästi lihtsa anatoomialoengu nendele õdedele pluss meie nõustatav oli ka seal. Rääkides, et need pillid ei lase munarakul küpseda ja ka viljastuda, aga  kui vahele jätta, siis need naised, kes on rasestunud on lihtsalt nii viljakad. Ja hormoontablettidega ei tohi niimoodi mängida, et kord võtad ja kord ei võta. See võib kogu viljakussüsteemi tuksi keerata. Ja eriti naine, kes vähemalt püüab rasestuda. Igatahes – sain nad endaga nõusse – aga oma peas olin ma ikka hämmingus. African Moment.

Õde Susie and ämmaemand Christiana naist arvele võtmas 17.ndal nädalal

 Teised naised, kes tulid vastuvõtule – neil olid erineva suuruse rasedused ja peatselt kadus kohalik ämmaemand mu kõrvalt ja ei ilmunudki vastuvõtu lõpuni välja. Neil hakkas hoopis mingi koosolek. Korra kutsusin ta tagasi, sest kohalikku dokumenteerimist olid nad unustanud mulle näidata, aga peatselt oli see ka selge. Sain beebisüdametoone puutoruga kuulata (meil on kõik ju Eestis elektroonilised tipptasemel seadmed) loote  astestusi kindlaks teha palpeerides (Eestis ultraheli) jne vana-kool. Ja muidugi päris pikalt nõustada, nt 20 liitriseid pangesid ei või rase naine peapeal tassida ja selgitada miks (nad olid hämmingus). Samuti Goodpointi sponsoreeritud desinfitseerimisvahendid tulid asja ette, sest neil sai just sellel hetkel otsa – ning nii ravimite poolepealt kui ka enesekaitsevahendite (nt kindad, käte-antiseptika)  poolepealt on neil suur puudus. Samuti ämmaemand tahtis, et ma ühele 4 kuusele beebile kõrvaaugud teeksin (sellest ma keeldusin) , kuigi ta ise oli naise peale pahane, et ta seda tahab, sest tavaliselt nad teevad seda vastsündinu eas või siis kui laps ise soovib.

Kui olin vastuvõtu lõpetanud, liitusin nende koosolekuga – nimelt kohale oli tulnud terviseametist direktori assistent  ning oli tulnud rääkima erinevatest probleemidest ja puudustest. Mind nähes muidugi mõneks ajaks kaldus vestlus mujale ning natuke kurb oli ka see, et ta hakkas mult kohe raha pommima st siin maal valge inimene=rikas inimene. Ta rääkis, mida kõike ma võiksin kliinikule osta, et asja edasi arendada. Kuid ma naeratasin viisakalt ja ütlesin, et meie Eesti organisatsiooni ja Kongo küla partnerorganisatsiooni eesmärk on know-how. Mul ei ole võimalus jagada asju ja raha, aga oma teadmisi ja oskusi pakun rõõmuga. Ning muidugi lisasin juurde, et see on vastastikune, et ka minul on siin palju õppida. Selle vastusega jäi see ametnik rahule, tegi natuke nalja ja koosolek läks edasi.

Kui kliinikus lõppes töö otsa, pakkus üks kliinikuõdedest-Margareth lahkelt, et ta võib mu tsikliga koju viia – muidugi ei lasknud ma seda endale 2 korda öelda. Kuna homme (neljapäeval) on Ghana s jälle rahvus püha – siis ka kliinikutööd ei toimu ning sõiduajal küsisin temalt, et kas oleks mõistlik tro-troga Bolgatangas käia (see on kohalik ühistransport, kus pannakse topelt kogus inimesi väikse bussi peale, loomad ka ja kui ära ei mahu, siis teine korrus on bussikatusel. Ta ütles selle peale, et ärgu mingu, ta parem ise sõidutab mind – KUI ARMAS ja HOOLIV! Kuna Mai tahtis ka Bolgasse minna, siis keeldusin ja ütlesin, et kindlasti mingi järgmine kord lähme koos. Sai südamlikult guest-house juurest lahku minna ja ta ütles, et kui ma reedel transporti vajan, siis ta tuleb ja võtab mu peale. Jagasime telefoninr-eid.

Tro-tro - kohalik ühistransport
(meeste ees üleval katusel seisab ka kits)
Pildi peale klikates näeb seda suurelt

Koju jõudes puhkasin korra ning kuna Ayamfooya kliinikus on 25-aastapäev. Siis lubasime minna kl 3 kliinikutevahelisele jalkamatsile – päikese käes. Teades juba seda Aafrika aega – sättisime end pool 4 teele, sest liiga vara pole mõtet minna. Muidugi meie olime esimesed, kes kohal olid ja um pool tundi hiljem hakkas vaikselt nii Logre kui Ayamfooya kliinikurahvas kohale ilmuma. Nad tahtsid mulle ka särgi selga suruda, et ma kliinikut esindama läheksin – lauspäikesekäes joosta suurel platsil – johhaidiiii! Mind päästis ära mu Nikoni kaamera, ütlesin, et teen pilti – vastusega jäädi rahule. Aga emotsioon oli lahe!!!!! Aafrika jalgpall – 2 eesti tüdrukut ja sakslanna mängisid ka Ayamfooya kliiniku poolt. Kõigepealt oli naistemats ja siis meesetemats. Milline emotsioon. Naistel tuli skoor 1:1 kuid penaltitega kaotasime. Kuid mehed, kes võtsid asja ikka väga tõsiselt võitisid – ka penatitega. Lahe oli vaadata, naised võtsid oma meessoost töötajate jalkabootsad ja toppisid sokid bootsade ninna – hahahhaaaa :D lõbus. Muidugi ka kliinikujuhatajad ja matroonid olid kohal – ikka väga pro! Ja jälle tundsin, et ma olen ikka nii elus ja täiega õiges kohas. Ma saan töötada ja samal ajal on ka fun-i ning pidevalt toimub lõimumine kohalikega.

Anne-Liis palliga ees, Maarja järgi - kellel jala bootsad, kellel tennised, kellel lihtsalt plätakad

Ma pidin küll natuke enne matsi lõppu ära tulema (see nihkus ju 1,5h edasi) et mul töömees tuleks vaataks vannitoa elektrisüsteemi, et saaks sinna valguse tagasi. Jõudsin kokkulepitud ajaks koju, aga teda ei tulnud. Nu mis siis ikka – eks ta siis tuleb teine kord – hahhahahaaa! Homme küsin uuesti!  Samuti enne õhtusöögile minekut Mai näitas sõnumit, et Isa Lawrence läheb homme autoga Bolgatangasse ja ta on nõus meid peale võtma – jehuuu!!!!  Nii tore lihtsalt! Nüüd olen muidugi juba üüber väsinud ja kl on 8 ka (magamaminemise aeg) Head ööd!!!

16.päev – Teisipäev, 22.september

Täna ongi see päev, kus me kolime lebel-housest guesthouse-i. Lebel-house on lihtsalt peamaja väga laheda aiaga. Guesthouse on paarsada meetrit eemal olev maja ja väikse terrassiga, aga seal on imeilusad puud. Kuna veeseiklused hakkavad meid ära väsitama siis kolimisprotsess on otsustatud. Tüdrukutega pidime asjadel 3-4 korda järgi käima, ma ei saa aru, kuidas ma suutsin matkakoti ja seljakotiga kõik ühekorraga Eestist ära vedada. Natuke kahju on ka sellest majast ära minna – seal olid omad võlud ja sööma ei pidanud ka läbi pimeda pargi minema. Aga kui koos käime ei ole hullu. Kuid samas teises majas oleme natukene lähemal kohalikele ning meil on natuke rohkem vabadust, millal tuleme, millal läheme. Teises majas elavad nunnad ja siis meie käimistest antakse pidevalt teada.

Valmis kolima

 Aga siin on ka turvaline elada, muidugi mingi kitsekari elab siin maja ümber ja risustab me terrassi. Kuigi siia on määratud kohalik koristaja – kes peaks seda terrassi puhastama, siis nad ei tee seda väga puhtalt. Pärast tööpäeva (Mai oli töö asjus Bolgas käinud) ostis põrandapesuvahendit (väga kloorine), et me saaks terrassi saastast puhtaks. Tundub, et paduvihmaga tulevad kõik kitsed siia varju otsima ja veedavad öö terrassil ning hommikuks on siis järgi vaid miiniväli. Nüüd loodame, et lööme korra majja ja loodan väga, et me neid kitsesid ära ei mürgita.

Meie uue kodu terrass.
Kui pilti klikata suureks, siis meil on
suurepärased põrandapesu harjad.

Mina pidin täna alguses Piitanga kliiniku omadega vaktsineerimis-outreachile minema. Eile leppisime kokku. Aga siin sageli eilsed kokkulepped jäävadki eilsesseja täna enam ei kehti. Igatahes see jäi ära teadmata põhjustel, aga hommikul on plaan kliinikusse tagasi minna. Kuid siis saingi keskenduda kolimisele ja asjade parandamisele. Meie kokk James oli hämmingus kui päevapeale kööki ilmusin katkiste lambipirnide ja asjadega, küsides, et ega see suur probleem ei ole, kui ta uued asjad hangib. Tal olid silmad suured, et ma nn parandustöödega tegelen – valge naine ja puha. Ütlesin, et eestlased oskavad ka tööd teha – hahahahaaa!