34.päev, 10.oktoober, laupäev - Aeg maha

Olin päris rõõmus, et tuli nädalavahetus. Hommikul ei pea kuhugi kiirustama ning natuke saab kodus ka toimetada. Elame siin ju päikese järgi, kui valgeks läheb, siis ärkame (eestlastena magame muidugi viimase võimaluseni) aga kl 7:30neks peame ikka sööma minema. Ning pimedaks ajaks oleme kodus tagasi kl 18-neks. Ning kõik muud tegemised tuleb ära teha päevavalges. Sest pimedal ajal ei ole ka elektrit, nii et siis ei õnnestu isegi lugeda.

Kuna mul ikkagi ei ole veel väga hea olla, siis otsustasin koju jääda. Tüdrukud tahtsid välja minna. Kuigi selleks nädalavahetuseks me autojuhti ei leidnud – mõtlesid, et lähevad siis Bolga lähedale ühte hotelli, kus on bassein ja lebotavad seal (tahtsid päikest võtta – kohalikud naeravad pidevalt meid sellepärast välja). Ütlesin, et täna ma nendega ei liitu ja saatsin nad rõõmsalt teele.
Päev ongi rahulikult läinud – sain kõik koristatud, pesu pestud, kuulasin samal ajal worship-fm ja muidugi tagant järgi blogi kirjutatud. Nüüd on kohe päris hea.  Ringi vaadates on kõik nii homieks (koduseks) muutunud ja jälle mõtled, kui vähe tegelikult on sul asju vaja. Aeg on täidsa maas – ma isegi ei mõtle hetkel, mis uus nädal toob, uus kliinik, uued inimesed – aga tean, et kuidas iganes läheb, kujuneb kõik ikka väga hästi välja ja ma lihtsalt ei pea muretsema.

Õhtusöögiajaks ilmusid tüdrukud koju – punased kui vähid, ise täiesti õnnelikud. Kordamööda rääkides, kuidas seal basseiniääres oli. Nii armas – usun, et nad endale liiga ei teinud ja õhtuks on mul ka enesetunne paremaks läinud. Tüdrukutel oli juba kõikideks järgnevateks nädalavahetusteks plaanid tehtud, kuhu seikleme ja mida vaatama läheme – vist tsikli- ja autojuhid ka olemas, nii et lisaks tööle tuleb ka nädalavahetustel seiklusi – ootan põnevusega.

Minnes õhtust sööma – taevas sähvis pidevalt välgunooli, kuid vihma veel ei sadanud – tundub, et taas tuleb võimas torm, kuid sel hetkel oli see vaatemäng ikka imeline. Sõime kiirustades, sest ei tahtnud padukakätte jääda ning just enne tormi jõudsime oma koju tagasi – kõik õnnelikud, et jälle pääsesime. Möll oli päris tore, õues oli nii tugev tuul, et toas kustusid mu küünlad – see on see, kui aknad on, aga klaase ees ei ole – hahhahahaaaa!

Tegin veel tüdrukutega chattis nalja, et huvitav, mis selle elektriväljalülitajaga juhtunud, et väljas möll käib, aga elekter veel siiani alles – peaks vaatama minema Bolgasse. Olles selle lause ära kirjutanud ja tüdrukutele saatnud, kui järgmisel hetkel kadus ka elekter. Nii et täna jälle ilma jahutava tiivikuta magama – puhungi varsti küünlad ära ja soovin teile head ööd!!!! Kell saab ju kohe õhtul kaheksa – hahahhaha!!! Ja nüüd pani lambipirn kõva paugu ka, et tulejutt taga - miks ma ei imesta. Lähen kohe magama, siis rohkem ei saa midagi juhtuda!