26.päev, 2 oktoober – Pool päeva tööl ja välja tuli nagu alati

Hommikul ma olin oi-oi kui väsinud – tunnen, et on vaja lihtsalt ühte vaba päeva, kus ma kodunt nina ka välja ei pista. Püüdsin ennast käima saada. Vesi voolas mööda kaela alla ja elekter tuli ka tagasi. Uimerdasin, aga lähen ikka tööle. Koos hommikusöögile minnes – tüdrukud on samuti täiega uimased – ning Mai tunneb ennast väga kehvasti – aga see on sellest, kui hakkad malaariaravi saama, siis alguses enesetunne läheb hullemaks – ja nad ei ole tegelikult korralikult ka puhanud. Nad lubavad pühalikult, et täna on kodus – hästi!

Kl 8:30 on tsikliga Piitanga õed jälle uksetaga ning suundume koos tööle. Kõigil unine pilk silmees – ning neil on vaja tänaseks ära esitada kõik kuuraportid ja see on meeletu kirjatöö, mida nad tegema peavad – igale ühele kellele otsa vaatan, silmis paistab vaid tühjus ja numbrid segamini – kõik natuke hullunud pilkudega kuhjatud paberihunnikute alla.

Võtan patsientide vastuvõtu enda peale – otsin välja lood, kontrollin kindlustust, mõõdan vererõhku, temperatuuri, kaalun ning kui on kahtlus malaariale teen ära ka testi. Isegi need, kes keelt ei mõista, saame ilusti suheldud. Mul on eraldi avatud ruum õue, kus ma nendega tegelen. Kui need asjad tehtud, saadan nad kliinikuette pingile, kus nad oma haiguslooga ootavad konsultatsiooni – teine õde tegeleb sellega ja ülejäänud öed samas ruumis, kus patsienti nõustavad täidavad ebaloomulikes asendites pabereid – täiesti hull, kuidas see võib selgadele väsitav olla. Keegi ei saa selga toetada. Mina samal ajal suhtlen nendega, kes ootavad oma järjekorda või võtan uusi patsiente vastu. Tunnen ennast nagu kala vees – hahahahhaa! Kuid mõni laps kardab mind ikka veel – sest nad ei ole iialgi valget naist näinud ja see tundub nende jaoks ikka liiga hirmus. Aga koos emadega saame need veel maha rahustada. Üks naine tuleb oma väikse lapsega – ütleb, et ta ei ole haige vaid tahab spetsiaalselt minuga suhelda. Võtame aja maha ja räägime: nimelt ta nägi mind, kui ma külastasin kodusid ja ta oli ülitänulik, et ma seal piirkonnas tegutsesin. Tema oli nimelt selle kogukonna eest vastutav, et kui midagi toimub, siis viib majapidamistesse sõnumi edasi. Ta tahtis, et ma tuleksin vabatahtlikuna täielikult nende kogukonda tööle. Kahjuks seda ma ei saanud lubada, sest ta tahtis ka et ma teeks ravi ja vaktsineeriks lapsi. Olin tänulik selle pakkumise eest, kuid selgitasin, et ma ise seda ei saa teha, aga kliinikuga saab kokku leppida kogukonna päeva ja siis kliinikutöötajad tulevad outreachile. Kliinikus on oma süsteem ja graafik, et igat piirkonda, mis neile kuulub, külastavad nad regulaarselt iga 28 päeva tagant. Siis külainimesed teavad ja selleks päevaks kogunevad sinna ja see süsteem on juba päris korralikult sisse juurutatud.

Kui patsiendid otsa said ja nende raportid ka peaaegu valmis – ning kõik lihtsalt üliväsinud. Otsustasin, et aeg oleks koju minna, sest lubasin ju tüdrukutele, et olen vaid pool päeva. Kuid olin selle lubaduse juba ületanud. Kui järsku saabus kliinikusse sünnitaja. Kohe mängisin oma plaani ümber – ei lähe koju, vaid koos ämmaemanda Christianaga hakkasime temaga tegelema.  Selgus, sünnitaja on algusfaasis ja teadsin, et minu päev läheb pikalt, kui mitte ka öö lisaks. Olin söönud hommikul putru ja joonud vett (õnneks piisavalt) ja mul oli seda kaasas ka. (Muidugi aafrikaelu on kehakaalule mõjunud väga hästi – ning 8 kilokest on nagu niuhti läinud – hahahhaaaa – siin peab muidugi ettevaatlik olema, et liiga palju ei läheks, aga hetkel pole probleemi ja mul pole see läinud haiguse arvelt, vaid lihtsalt palavus ja suht suhkruvaba, rasvavaba ja valguvaba elu. Küsimus, et mida me siis sööme – lahjasid lihatooteid (kuivkana, kala-see on alati hea, faasan-ka kuiv, kits-sellele tavaliselt hammas peale ei hakka ja paarkorda ka siga-see ka selline millega peab vaeva nägema, riis, spagetid, väääga vürtsikad tomatikastmed ubadega, hommikuti kas siis puder, muna, röstsai (röster läks katki) omlett ja kokk teeb meile spetsiaalselt salatit või kuumutatud köögivilju – salati kuumutab ka läbi, sest muidu võib saada mingeid elukaid oma kõhtu ja mõnel õhtul on ka banaan või apelsin magustoiduks). Kui suhkrupuudus läheb ülisuureks, siis joome kas purgi fantat, mahla või kalja.

Kontrollisime sünnitaja ära – ämmaemand küsis minu taktikat ja ütlesin talle, et tahan näha, kuidas tema tegutseb. Mul olid ka kaks sünnitusabi raamatut – õhukest kaasas – sünnituse biomehhanismidest – ning ämmaemand Christiana vaatas seda huviga ning selgitasin erinevaid viise, kuidas sünnitust vastuvõtta. Samuti tegin lühi koolituse vaaganaotsseisu sünnitusest ja ta silmad lihtsalt põlesid peas ja tahtis väga infot juurde saada. Tema ise on ämmaemandana töötanud vaid aasta – ning ütles, et need beebid, kes on tuharseisus, need ta saadab kõik suurde haiglasse, kuna ta ise ei oska neid lapsi vastu võtta. Lubasime sünnitaja jalutama – nii lahe. 

Kliiniku ees pingil ootamas, millal sünnitaja sünnitama hakkab

Meie ämmaemandaga istusime kliinikuees pingil, sünnitaja jalutas ümber maja vaikselt jalutades – lihtsalt nii idülliline ja lausa ilus. Samuti mõned sünnitaja lähedased tulid kohale ja pikutasid õues pinkidel. Ma lihtsalt nautisin seda momenti. 

Sünnitaja eemal ääre peal istumas

Möödus 4h – vahepeal kuulasime beebi südametoone ja taas jalutama. Korduvsünnitaja kohta läks protsess päris aeglaselt. Kl 6 aeg õhtul kontrollisime uuesti, kui kaugel sünnitus on  siis me olime teise ämmaemandaga suhteliselt erineval arvamusel, aga arvan, et lihtsalt see on tõlgendamise küsimus – aga mõlemad põhjendasid oma otsust ja ma lasin temal sünnitustjuhtida, et näha mis toimub. 

Ämmaemand Christiana ja tema tütrega koos töötamas

Kuid siis üks kliinikuõdedest ütles, et ta ei suuda vaadata, et ma ei ole päev läbi söönud ja ta viib mu koju, ma saan riideid vahetada, pesta ennast ja õhtus süüa ja ta toob mu tagasi. Alguses keeldusin, aga siin teatud asjadele peab alistuma. Hüppasin tsikli selga ja lubasin võimalikult ruttu tagasi tulla. Aaa hommikul oli, et üks kliinikuõdedest läks samal päeval toimuvale palverännakule ja palus, et ta oma asjad saaks minu tuppa jätta – olin lahkesti nõus. Ja siis kui ta pidi päeval sinna minema ja mul sünnitaja oli – siis ma ju ei saanud ise koju minna – ja siis tegin midagi, mida meile on öeldud, et me teha ei või – hahhahaaaa – andsin oma koduvõtmed Eunice kätte ja helistasin Maarjale, et kui ta tuleb, siis annaks Eunicele tema asjad ja võtaks mu koduvõtme enda kätte. Nimelt meile loeti rangelt sõnad peale, et me kohalikke oma koju ei tohi lubada – täiesti mõistan, aga olukorrad muutuvad ja vahel sa ei saa nendest asjadest kinni pidada. Maarja naeris täiega telefonis, kui ma asja seletasin ja ütles, et ma ikka täiega rebel (vastuhakkaja), et ma lahkelt jagan oma koduvõtit. Kõik läks ilusti, Eunice sai asjad ja võti jõudsi Maarjani. Ning õhtul kui ma sööma ja pessu tulin, siis plikad küsisid kohe: Evelin, nii nüüd me näeme, mida tähendab Sinu jaoks pool päeva töötamist.  Hahhahaaaa!!!! Pesu, riided, söök (spagettid ja vürtsikaskaste) 20 minutit kokku ja helistasin Susiele, kes koheselt pimedas mu peale korjas ja kliinikusse tagasi sõitsime. Selle ajaga oli sünnitaja juba aktiivsesse faasi jõudnud ning peatselt hakkas ka beebi tulema.

Lõpuks läks tööks – kohalik ämmaemand tegutseb ikka väga teistmoodi ja kahjuks on ikka väga palju vahelesekkumist ning ei lase rahulikult beebil ise tulla. Olin kõrval, vaatasin ämmaemanda tegutsemist ja vait. Sest mulle ka ei meeldi, kui ma töötan ja siis keegi  sel hetkel kommenteerib, kuid pärast on ok, kui avaldatakse oma arvamust. Panin igaks juhuks ka kindad kätte ja toetasin naist. Siin sünnitavad naised täiesti seljapeal – oi-oi!!!

Kui beebi hakkas välja tulema, hakkas ämmaemand kohutavalt beebi peast tirima ja väänama. Ühel hetkel ma ei suutnud ja panin oma käed külge, ütlesin: no, no not head, breaking the neck. Take shoulders (Ei, ei, mitte peast, murrad beebi kaela. Vabasta õlad – seal on oma tehnika) ja siis näitasin, kui lihtsalt ja sujuvalt saab beebi tulla. Tundus, et ta alguses oli isegi pahane mu peale natuke – nad väljendavad seda vaikusega. Aga teine õde sosistas mulle vaikselt kõrva: Thank You, Evelin! (Aitäh, Evelin). Ema oli õnnelik, beebipoiss oli veidi robustsest sünnitusjuhitmisest väsinud (nad kiirustavad), aga kosus ilusti ja mõnules ema kaisus. Kohe pärast sündi aeti ema püsti ja saadeti kõrval tuppa voodisse, kus siis toimus beebi esmane toitmine. Keegi ei hakanud ema nõustama, nii et läksin ise ning aitasin lapse emale rinnale. Ema oli tänulik ja proovis puhata. Läksin ämmaemanda juurde tagasi ja ta koristas vaikides, minust väljategemata. Aitasin teda. Ja siis läksime välja – väljas oli juba pime lähedaste juurde nendega vestlema. Need ka muidugi väga õnnelikud – ämm tahtis minna kohe koju ämbri järgi, et kohe kohe beebi puhtaks pesta. Aga kuna nad teevad seda kuidas juhtub, siis me ei luba neil esimese 24h jooksul last pesta, sest laps võib lihtsalt maha jahtuda. Istusime mõnda aega väljas pere keskel ning siis läksime pabereid täitma. Kui viimane paber täidetud – ütlesin ämmaemand Christianale, et nüüd on pidu. Tal silmad läksid suureks. Pidu? Mis mõttes? Ma ütlesin, et kuna beebi sündis – ja meie maal vahel selline komme, et kui laps sünnib, siis perekond toob väikse söödava kingituse – kas kooki, torti või kommi või shokolaadi. Ja siis me sööme neid koos töötajatega. Aga täna on mul kaasas guaavamahla, tuunikala ja kreekereid – nüüd me tähistame sünnipäeva ja seda, et Sina oled tubli ämmaemand. Ta läks nii rõõmsaks. Võtsin välja oma toiduvaru – ja isegi topsik oli kaasas. Ning sealsamas, kus naine pikutas kõrval kushetil  hakkasime sööma. Sellepeale Christiana lausus – see ju valge inimese söök. Naersin ja ütlesin, et ma harjutan Sulle külge halbu kombeid. Aga talle tõsiselt maitses ja ka sünnitajale kallasin guaavamahla (see sai mu lemmikuks siis kui külastasin 5 aastat tagasi Lõuna-Aafrikat – ja nüüd siit maalt leidsin taas selle mahla). Peatselt liitus meie hilisõhtuse pidusöögiga ka teised õed ja ka ämmaemand hakkas taas minuga suhtlema. Selgitasin natuke sünnitusprotsessi ja tundus, et ta mõistis, mis toimus. Lõpuks oli aeg koju minna – Susie viis mu ära – ja tsiklipeal ta oli vaimustunud minu sünnitusabi võtetest ja ütles, et nii hea, et Sa ikka juhendad. Küsisin temalt, kas ta ei ole mõelnud teha sünnitusabi sertifiaati – siis ütles, et ta tahab selle ära teha ning võimalusel ta kogu aeg loeb internetist infot  kaasaegse sünnitusabi kohta. Ja tal oli palju küsimusi – ning mul toimus workshop sünnitusest tsikliseljas – sest vahel ei ole ämmaemandat kohal , siis on tema see, kes sünnituse vastu võtab. Wow – see sõit oli super!!!! Lõpuks jutud räägitud jätsime hüvasti ja lubasin esmaspäeval tagasi minna – ning ta veel hüüdis, et kui varem on sünnitajaid – siis ta raudselt helistab – hahahhaaaaa!!!!
Rõõmsalt hüüdsin terrassil tüdrukuid, kes koheselt uksele tulid ja jälle sai kõik kiiruga ette vuristatud. Samuti nägin, et sära oli nende silmi tagasi tulnud ning nad arvasid, et homme võiksime ikka Bagasse krokodille vaatama minna. Tuppa jõudes helistas mulle veel isa Lawrence (olin küll üllatunud, et nii hilja) aga ta oli kuulnud, et mul olid mingid elektriprobleemid ja külmkappi oli vaja tassida jne – paar parandustööd mu toas teha. Lubas Patriku (preestrite kokk ja töömees) kl 8:30 minu juurde saata, kes vaatab asjad üle. Ja kl 8 läheksime tema kontorisse ja maksaksime uue kuu eest ära. Ning pärast seda sõidutab ta meid isiklikult Bagasse krokodille vaatama. Ohoo! Me saame autoga! Kukkusin voodisse ja jäin koheselt magama. Ma olin üüüber väsinud.  Aa ja just siis kui koju saabusin, hakkas peale võimas äikesetorm, et mul lausa toas paberid lendasid, kuid ma olin ülirahul, sest selle tormiga tuli ka palju jahedat õhku – las paugutab ja välgutab, nii hea on!