8.päev – 14.september, esmaspäev – Töönädal alaku

Jeee, me saame tööle asuda. Kl 8 hommikul pidime olema juba kohalikus Ayamfooya kliinikus, et olla osa hommikusest staff-miitingust. Öösel kl 4 aeg ärkasin selle peale üles, et väljas möllas taas vinge äikesetorm ja vihma kallas meeletutes kogustes. Vaikselt laususin palve, et hommikul tööle minnes võiks see maha vaibuda. Kl 6 aeg taas ärgates ladistas vihma ikka edasi – mõtlesin, et mis siis ikka – otsime vihmakeebi välja ja läheme ikka. Kui vaja minna siis peab minema. Kuna sinna kliinikuse on oma 20 minutit või enam jalutada, siis palusime oma kokal varem hommikusööki teha – ja ta oli rõõmuga nõus.

Üllatus oli see, et kui Maarjaga õue astusime, jäi vihm järgi – palved toimivad J Põnevusega ootasime kliinikusse jõudmist. Kohale jõudes selgus, et kuna vihm oli, siis kõik asjad lükkusid 2h tundi edasi – nimelt inimesed lihtsalt ei tule kohale kui vihma sajab, aga seda informatsiooni meile muidugi ei  edastatud. Vaatasime siis kliinikus ringi kui üks õdedest ütles, et teie sõbranna ju elab kliiniku taga – ooo jaaa, ma olin juba unustanud, kuigi eelmine päev oli saanud teda külastada.

Läksime Anne-Liisi ja Mirjami juurde. Anne-Liisil juba katlas vesi kees ja silkas mööda hoovi ringi, küsides kas me Nescafed tahame. Kuid mul oli kotis Starbucksi lahustuvat kohvi – milled Gunnar mulle enne lennukipeale minekut pihku surus, öeldes, äkki läheb Aafrikas vaja. Läkski – see oli kohv, mis oli kõige enam kohvi maitsega ja Anne-Liis oli tohtult rõõmus, kui ma need kotist välja korjasin. Piduuuuu!!!! Siin muidugi joome igasuguseid veidraid asju – aga olen enda sees otsustanud, et ma ei pea 3 kuud päris kohvi jooma, saan hakkama.

Vahepeal käisid ka kliinikutöötajad meil seal külas ning koosolek lõpuks hakkas 2h hiljem – Aafrika aeg ja ikka veel imestan – enam ei kiirusta, et natuke varem kohale jõuda J

Staff-miiting oli põnev – alustati kõigepealt palvega ja see järel Jumala Sõna lugemisega.  Räägiti armastusest Jumala vastu ja teiste inimeste vastu. Ning kliinikujuhataja dr.Thomas julgustades oma töötajaid panustama ja suhtuma oma töösse armastusega ja väljendades seda patsientidesse. Siin kõik koosolekud, kohtumised algavad ja lõppevadki alati palvega. Väga lahe!

Pärast seda tuli Victor meile mootoratastega järgi, kuhu pidime peale hüppama – muidugi ei mingeid kiivreid ja siis asusime teele Nangodi – Tervishoiuameti direktrissi  pr.Meiri Seidu juurde, et saada temalt õnnistus (blessings) oma tegutsemise aja  jooksul Kongo külas. Pr.Meiri oli väga suursugune, kuid vestlus temaga oli väga põnev, julgustav ja informeeriv. Rääkisime erinevatest kogukonna probleemidest ja ta pakkus välja mitmeid ideid, kuidas me saame aidata – need muidugi olid päris suured ja võtaksid põlvist nõrgaks. Õnneks meil on omad kehtestatud ülesanded MONDO poolt, et me töö oleks efektiivne ja jätkusuutlik. Kui me hakkaks kõike korraga tegema, siis kaoks koheselt ka töö kvaliteet. Kuid kohtumine oli tore. Sealt pidime kliinikusse edasi sõitma, kuid üks tsiklimeestest oli lahkunud. Victor pakkus, et ta käib kaks korda, kuid pr.Meiri pakkus oma uhket autot ja et tema autojuht võib meid viia sinna kuhu soovime. Ning kuna autojuht oli alles uus, siis õpibki piirkonda paremini tundma. WOW!!!! Ma poleks iialgi ette kujutanud, mis inimestega õnnestu kohtuda.

Edasi liikusime Logre kliinikusse – kus samuti mingil hetkel asun tööle. Tutvusime töötajatega ja jalutasime ringi – jõudes laste palatisse, siis see tegi isegi minul silmad märjaks – haigeid lapsi on nii raske vaadata. Tahaks kohe midagi ette võtta, et kuidagi neid abistada. Uhh! Ka hetkel  tahavad silmad märjaks minna.

Edasi sõitsime Piitanga kliinikusse – mis on väike, tagasihoidlik, kuid tohtult rõõmsameelsete õdedega. Nendes kliinikutes ei ole üldse arste ja kuigi kliinikujuhatajaid kutsutakse dr.iteks – siis tegelikult on nad õe haridusega. Piitanga omad rõõmustasid koheselt, et me tulime – ja ootasid, et millal me saaksime koos nendega tööle hakata. Juba nad võtsid mu telefoninr, et juhul kui sünnitajad tulevad, siis nad saavad mulle koheselt helistada ja Victor lubas iga kell mind transportida või siis laenata oma mootoratast (kuid ütles, et alguses ta ikka vaatab, kuidas ma sõidan, kuna teed on siin ikka vääääääääääga kehvas seisus) Nii et nüüd olen ma siis taas ööpäevaringselt valves ämmaemand. Nimelt neil kliinikus ei ole ämmaemandat – ning kui keegi sünnitama tuleb, helistavad nad Bolgatangasse, et keegi neile saadetakse. Vot nii – tegelikult olukord on päris tõsine.

Igatahes kui täna kõikidelt kohtumistelt naasesime – ma olin läbiväsinud – riided higist märjad, kuid meel rõõmus. Aga kuna väljas oli veel valge, siis läksime veel korvipunujatega chattima J

Lebel-house (minu koju) jõudes selgus, et vesi  on ära läinud – ning me peame midagi leiutama. Enne pimedat haarasime tüdrukutega ämbrid ja läksime külapeale vett otsima. See oli naljakas kogemus. Kohalikud vaatasid meid taas suurte silmadega :D lõpuks kilomeeter ja enam leidsime kohaliku kaevu, kust külaelanikud käisid ka vett võtmas – seal oli lausa järjekord. Lootsime, et enne pimedaks ei lähe, sest tulime ka läbi erinevat põldude ja radade, et pimedas oleks keeruline tagasiteed leida. Saime lõpuks ämbrid täis pumbatud. Kohalikud kandsid oma meeletuid veegatäidetud nõusid peapeal – me veel riskima ei hakanud – kuid eestlastena igatsesime kookusid, mida saaks üleõla panna ja vett tassida. Sest meie 10 liitriste ämbrite sangad olid üüber peenikesed, et see oli tegu, et seda vett oma majja tagasi tassida. See oli nii raske – kuid nalja sai palju ja majja jõudes olime ise ka läbimärjad. Sest kogu maa  vett tassides oli ainult ülesmäge ning üle kilomeetri teekonda. Tunne jälle, et oled kusagil reality shows, kuidas eesti naised püüavad aafrikas hakkama saada. MEIE SAIME – ahhahahahhahaaa!!!! Nüüd hoiame seda vett kulla hinnaga. Ma ei teagi, kas homme peame sama teekonna läbi tegema. Kuid nagu näha, meil ei ole hetkeksi igav. Ja eks blogi saab ka kirjutada oma uneaja arvelt. Aga samas on nii palju põnevat, et lihtsalt ei taha jätta kirjutamata J

Igatahes aitäh, kes on viitsinud mu kritseldusi lugega ja ignoreerinud kirjavigu ning lause-ehitust. Aga jätkuvalt olen rõõmus, et olen siin ja igapäevaga aina enam hakkab meeldima. Head ööd!!!