1.päev

...ja nüüd on see kätte jõudnud. Üks pöörane mõte, mis tuli eelmise aasta septembris südamesse on järsku teoks saanud - olen teel Ghanasse. Hetkel Amsterdami lennujaamas kirjutades tuleb huultele kerge naeratus ja raputan peadki - kas tõesti, Jumal on lihtsalt nii vinge ja olen tänulik, et Ta ei lasknud, mul sellel julgusel kaduda. Kuigi nii mitmelgi korral võttis ainuüksi see mõte põlve värisema. Ma olen nii tänulik - ja see on super, milliseid kanaleid Ta minu julgustamiseks kasutas - eriti mu sõpru. Aitäh, aitäh, aitäh TEILE!!!100 päeva - kaugel, aga ikka lähedal. Usun, et see aeg saab olema väga eriline ja olen juba põnevil, mis toimuma saab.
Ega see lahkumine ei olnudki kergete killast - palju soove, palveid ja nii mõnedki pisarad, aga arvan, et see käibki asja juurde. Ja tean, et kuigi üürikeseks ajaks olen kodust, sõpradest ja lähedastest kaugel - on Jumal väga lähedal.
Tänane öö jäi lühikeseks, uneajaks jätkus vaid 30 minuti ning juba veerand 3 aeg hommikul tuli tegutsema hakata. Asjad pakitud, lubatud pagasikaalust vaid 100g vähem ja käsipagas ilmselgelt ülekaaluline, aga usun, et ei ole probleemi. Ärasõit Kadrina kodunt pidi olema pool neli, aga sõbrad olid veel varajasemad ning kl 3 hommikul olid Kadi, Mariliis ja Gunnar mu ukse taga. Mina olles just teinud ülivaraseks hommikusöögiks sprotileiba (ei ole soovitav seda hommikul vara süüa) aga need olid lihtsalt viimased asjad, mis
mul külmkapis oli.
Koos saime rõõmsalt teele asuda ning Tallinnas ühines meiega ka Tuuli :) milline üllatus - ma ei arvanud, et selline seltskond ärasaatmas - aitäh, aitäh, aitäh!!!! See oli nii oluline!
Pagasit äraandes hoidsin natuke hinge kinni, sest ma ei teadnud, kuidas nad suhtuvad mu 24 kätedesinfitseerimis pudelisse, mille olin oma suurde kotti paigutanud, aga vähemalt hetkel Amsterdamis pole mingisugust probleemi olnud.
Lõpukallistused tehtud, jäin ootama oma reisikaaslast Maarjat. Ja peatselt saimegi seiklusteta turvakontrollist läbi. Pardale minekul minu pilet andis punast tuld, selgus, et istekohad olid muudetud ja meid eraldipandud. Tegime nalja ja natuke ka kurba nägu, rääkides mis plaanid meil olid - lennusaatjal hakkas meist kahju ja andis meile allesjäänud kõrvutiolevad vabad kohad, kus hiljem selgus, et seal oli jalgade ruumi rohkesti, löö või tantsu. Muidugi suutsin maandumisel juba eirata turvalisuse reegleid, kus stjuardess naeratades selgitas.
Nüüd siis Amsterdamis - ootamas oma aega järgmisele pea 7,5 h kestvale lennule. Saatsime ka väiksese meeldetuletuskirja Accrasse, et ikka meile lennujaama õhtul vastu tullakse, aga siis näeme. Meeleolu on ülev, tunneme endid eurooplastena - tugev doos Starbucksi kohvi sisse kallatud ja põnevusega ootame juba seda aega, mil me jalatallad puudutavad Ghana pinnast.  Muidugi hetkel veel ei kujuta ette, kuidas me mõlemad oma 23 kg pagasit koos 10 kg käsipagasiga ära veame, aga oleme vähemalt optimistlikud. Aga umbes 11 h pärast peaksime oma hotelli jõudma :)
Ja Nüüd tabas meid nälg - Fish and Chips Aitäh!  Nüüd lennukil.

Saime rõõmsalt siis lennukipeale – väike shokiuudis oli ka – nimelt valjuhääldist teatati, et pardale pääseb vaid ühe ühikuga. Kuid mul oli fotokakott ja Maarjal läpakakott – enne pardale minekut hakkasime oma täistopitud käsipagasisse neid ka veel toppima – olime põlvili keset lennujaama põrandat ja kuidagi pingutasime, igatahes panime oma koti õmblused ikka täiega proovile. Ära mahtus.

See  lennuk oli suur – samuti meile aknaäärsed kohad ja meie kõrval istus üks mustanahaline mees. Igal ühel oma telekas ja me olime piisavalt sossud ka kui rõõmsad, et ikka lennukipeal. Muidugi hakkasime filme vaatama, mina multikat, millele Maria oli reklaami teinud ja Maarjal oma film. Peatselt oli ka söögiaeg 

Nautlesime lennukis toitu

Mingil hetkel hakkas meie kõrval olev mustanahaline mees meiega juttu tegema ja peatselt selgust, et ta on ikka tähtis nina – Ghana parlamendis saadik. Wow – ja juttu oli meil rohkemgi. Tema tahtis muidugi meile kohe lõuna välja teha Accras, aga me ei tea veel täpselt reisiplaane. 6,5 tundi lendamist – aga me olime lõpuks väsinud. Kl poole 9 aeg maandus – olime Kingsleyle saatnud ka sõnumi, et tuleme. Passikontrollis me ei osanud aadressi panna, aga ma väga enthusiastilikult selgitasin kuidas ma Kongo külla lähen ja meid ootab sõber Viktor – me ei tohtinud öelda, et me vabatahtlikud. See läheb kohe eritaksi alla. Nad muidugi ei teadnud midagi Kongo külast, aga sain läbi. Maarjal läks selgitustega rohkem aega ja teine mees kutsus mind kõrvale. Kuid siiski lõpuks jäi rahule. Maarja unustas kogemata passi templid võtta.

Pagasi saime kätte raskusteta. Nüüd rühkisime väljapääsu poole. Valuutavahetus – kui vahetusraha kätte sain, siis sain tõesti öelda, et tassisin seda seljakotiga – suu jäi lahti raha koguse üle.

 Peatselt selgus, et Maarjal ei olnudki passis templit – mina jäin asjadega ootama ja Maarja läks tagasi ja ta jäi kauaks ära – vaikselt mõttes palvetasin, et ikka asi oleks lõpuni lahendatud. Tükkaega hiljem Maarja ilmus välja – ütles, et ikka võttis aega neile seletamine ja just sel hetkel läks mööda see parlamendi saadik – ladus ta kõik passid ette, rääkis midagi omas keeles – ning ütles neile, et lõpetagu tüdruku kiusamine. Ta tuli siia riiki head tegema.

Lõpuks saime lennujaamast välja ja seal seisis sildiga Kingsley – armas kaheaastane poeg süles – ta oli oodanud meid juba 2 tundi. Tõrjus eemale kõik abistajad suundusime tema auto poole. Esialgu oli lausa keeruline tema aktsendist aru saada – kuid peatselt hakkas vestlus sujuma. Tõi meid hotelli. Tagasihoidlik aga armas ikka ja mul heameel, et varsti magama – eesti on kell juba tegelikult pool 3 siin vist pool 1. Meil Maarjaga eraldi toad. Konditsioneer pandi tööle ja nüüd trükin siin arvutis. Hommikusöök pidi tulevat kl 7 hommikul ja toodama tuppa. Ma vist magan veel aga mis siis ikka – võtan vastu. :D

Võtsin tossud jalast – jalad ikka täiega paistes pikast lennust. Aga usun, et see läheb üle – meeleolu on hea ja tegelikult üüber väsinud, nii et kohe lähengi magama. Päev on pikk olnud – olen üle 24h juba järjest üleval olnud. Nüüd kuidagi vist tekkinud juba üleväsimus. Aga nii tänulik, et see pikk päev on olnud täis seiklusi. Ja tean, et seal oli ka päris palju Jumala armu ja tema tarkust. Esimene päev möödas 100st päevast – head ööd.