15.päev – Esmaspäev, 21.september

Ayamfooya kliinikus on 25.aastapäev. Nii oleme meiegi sinna kaasatud. Eelmine päev käisime veel  polosärki valimas, et siis nädal aega sellega ringi käia ja kliinikule reklaami teha. Nimelt kõik kliinikud on omavahel mingil viisil konkurentsis. Ja kui inimene hakkab ühes kliinikus käima, siis ta peabki seal edasi käima jääma ja kui mujale läheb siis on suur jama lahti.

Hommikul pidime kl 8 kohal olema - kuid nähes, et öösel vihma sadas st et tavaliselt lükkuvad kõik asjad 1-2h edasi. Nii et me alles tõusime hommikusöögilauast. Kle poole 9 aeg hakkasime liikuma ja täpselt kui jõudsime market-place – keeras oma kodu juurest välja oma autoga ka kliinikujuhataja dr.Thomas (kes tegelikult on õe haridusega ja ta on KoCDA juhi Victori vend). Nähes meid, pidas auto kinni, kuigi meil oli astuda vaid kilomeetrike, käskis peale tulla. Kui kliinikusse jõudsime, siis veel midagi ei toimunud – ning veel pooltunnikest võttis aega, kui Thomas oma töötajada kokku kogus. 

Staffmiitin üle ukse, laua taga dr.Thomas

 Ta tegelikult on väga auväärt mees – nimelt ta on kaotanud mõlemad oma jalad põlvest – kuid kasutab proteese ning jätkab oma tööd nagu poleks midagi. Liikumiseks kasutab kas siis karke või ratastooli – kuid kõikide toimetustega saab ta ise suurepäraselt hakkama. Meile tutvustati nädala sündmuseid – kuigi ma vaikselt ise kibelen ikka Piitangasse tagasi. Kui koosolek läbi, pöördusid kõik ainiti minu poole – paludes, kas ma võiksin teha lõpupalve. Ohoo! Jutud liiguvad, et ma käin Eestis kirikus. Rõõmuga olin nõus ja siis sai tööpäev alata. 

Anne-Liis, Mai ja mina - kliinikusärkides, millel kirjutatud - In God we trust

Ma ise väga kaua ei olnud, kuna nädalavahetuse terviseseiklus veel mõjumas – siis mingil hetkel tundsin, et pean koju minema ja see oli neil täiesti ok. Kuid Maarja jäi kauemaks sinna, sest ta põhitähelepanu ongi pööratud just sellesse kliinikusse. Ja jälle puhkasin. See on mulle nii harjumatu. Ühe kotitäie asju pakkisin kokku ja kui tüdrukud tagasi tulid, siis viisime esimese sületäie juba oma uude koju. Seal on voooooooolav vesi – mis tuleb kraaaaaanist! Oh kui palju rõõmu!!!! Ja kuidas õpid hindama väikseid asju!!!! Veidikene jälle magatud oli enesetunne taas norm. Samuti sai mitme inimesega Eestist veel chattida ja ka see andis mõnusalt toonust juurde. Kuigi kohati on tunne, et nagu midagi ei saa tehtud, kuid saan aru, et siin tuleb väga mõistlikult võtta. Kirjutasin ka Minni-Triinule (eelmisele ämmaemandale, kes siin oli) et kaua tal aega võttis , et asi sujuma hakkas tööalaselt. Vastas, et üks kuu ja ennast tundis nagu kala vees alles kolmandal kuul. Juhuu, ma polegi lootusetu!!!  Igatahes usun, et nüüd läheb aina paremaks. Täna oli ka Ghanalastel rahvuspüha – nimelt nende esimsese presidendi sünnipäev – ja siis ei toimunud koole ega ka muid väga ametlike asju, kuid külavahel ma mingit tähistamist ei näinud – ju siis inimesed nautisid lihtsalt neile antud vaba päeva.

Aa ja siis oli veel pomm-uudis ka - nimelt hommikul sai Mai sõnumi ühelt head-teacherilt (juhtivalt õpetajalt) et ärgu me kindlasti osku Dew nimelist pudelivett. Nimelt see vesi on mürgine ja Ghana toll on selle läbi lasknud ning läinud turustamisele. Kuid see on pärit Nigeeriast ja 200 inimese kandis on juba mürgitusse surnud. Uhhh! Päriselt!!! Selliseid asju ju juhtub filmis. Vaatasin koheselt üle oma veemargid: Vohla, Starr, plastikumaitsega Enrique ja jube vastikumaitsega Holywater. Nope. Tundub, et tuleb jääda margitruuks - vohla ja starr läheb loosi - hahahha! Aga in God I trust ja usun, et sellised asjad lähevad minust mööda! Ikkagi kõik me eestlastena oleme lubaduse andnud, et tuleme elu ja tervisega tagasi ja me oleme sõnapidajad. Aga kel meeles ja oskab, siis palvetada võib ikka meie eest!