18.päev – neljapäev, 24.september – maainimene sai linna – Bolga linna

Täna on jälle mingi püha. Kliinikud ei tööta oma regulaaruses ja olen Piitanga kliinikus nn koduvalves, et juhul kui tuleb sünnitaja – keegi ütles, et täna pidi olema moslemitel püha.

Maarja oli oma toimetustega abis Ayamfooya kliiniku pidustuste ettevalmistustel ning ta tahtis saada ka aafrikapatse, kuid me Maiga tahtsime väga Bolgatangasse minna, kutsume seda paika lihtsalt Bolgaks. Ning hommikuks oli kokkulepe, et isa Lawrence tuleb ja võtab meid peale täpselt kl 8 (siis oleme veel küll hommikusöögilauas, aga lõpetamas). Me olime ennast sättinud linnaminekuks ja ma panin isegi oma aafrikakleidi selga, et natukenegi sulanduda keskkonda, kui kl 7:57 astus isa Lawrence söögisaali endal väga alandlik ilme ning vaikselt lausus, et täna on püha ja pangad ei tööta. Nimelt temal oli vaja minna pankadesse asju ajama, kus meie oleks saanud samal ajal shopata. Aga ta oli selle unustanud – nu mis siis ikka – ütlesime et läheme tro-troga (kohaliku transpordiga) ja mina isiklikult ei olegi sellega veel sõitnud. Tean vaid seda, et see on tavaliselt ülerahvastatud, palav ja ülekoormatud – ning trotrode väljumisel ei ole kellaaega, vaid see väljub siis kui kõik istekohad on täidetud. Nii et vahel võid seal tro-tro (mikrobussi) peal istuda lausa 2h enne kui see väljub, kuid klassikaline ooteaeg on um 1h-1,5h. Läksime Maiga tro-tro peatusesse ja mida ei tule, ei tule bussi – ootasime ja ootasime ja ootasime. Juba tuldi kärude ja eeslirakenditega, sest kohalikud tahtsid ka Bolgasse saada ja laaditi oma stuff sinna peale. Eesliga meie ei tahtnud minna – see oleks nagu tunde aega võtnud. Sammusime siis Maiga kodu poole tagasi ja mõtlesime, et siis saabki mitmeid asju arvutis ära teha.

Kongo küla trotro peatuses - vastassuunas läheb lausa buss.
Samal ajal kui asju maha laaditakse, hüppasid kolm meest
bussi alla, et seda seal parandada igasuguste nööridega.

 

Paari tunni pärast helistasin uuesti isa Lawrencele, et ta saadaks ikka selle remondimehe, et vannituppa valgus saata, mille peale tema ütles, et ta kohe läheb Bagasse, kuid sõidab Bolgast läbi ja võib meid sinna ära visata ning tagasitulles saab meid jälle taas peale korjata. Kiire kõne Maile ja olimegi teel preestrite kodu poole. Muidugi küsisin, et mis see kohe tähendab. Tähendas kohe – reaalsus um 45 minuti pärast. Igatahes meie olime kohal.

Bolga linnas pandi maha. Uhh, ma ei saanud kohe midagi aru, kuigi ei olnud market-day – siis rahvast oli palju. Päike muidugi löömas vingelt. Muidugi eestlastena olles kanged kujud – ega siis me ju mütsi ega muud peakatet pähe pane – saame ikka hakkama. Aga olles olnud 1,5h lauspäikese käes – tundsin, et rumal otsus – ruttu sidusin salli pähe ja nägin veel enam kohalike moodi välja – tõesti aitas – kuula ikka targemaid.

Kuna oleme elanud puuviljade vaeguses (siin lihtsalt ei ole) nt korra nädalas saab ühe apelsini või paar tikutoosi suurust banaani. Aga kongo-marketilt neid osta võimalik ei ole. 

Banaanid :) magustoit

Kuid Bolgas - seal olid ananassid ja apelsinid ja banaanid – jehuu!!!  Samuti minu sandaalid olid ju üles ütelnud ja sain endale uued mugavad jalavarjud. Aga kõikide asjadega läks lihtsalt metsikult aega.  Päike lõõmas megalt. Lõpuks kui me enam üldse ei jaksanud – mõtlesin, et kusagil on vaja istuda – silmasime teeääres International Travellers Inns – algul arvasime, et pubi, aga see oligi paik, kus sai istuda. Sisse astudes tuli üks noormees nimega Gideon meie juurde abivalmilt ja nähes meie higiseid nägusid – ütles, et see on täiesti ok, kui me siin tahame puhata. (Selleks ajaks olid me seljakotid paksult asju täis, et vaevaliselt suutsime neid vedada). Tal küll seal külmi jooke ei olnud, kuid ütles, et ta võib minna kusagilt tänavanurgalt meile hankida, mida me vaid tahame. Me anname raha ja ta toob meile. Korra küll kõhklesime, kuid samas tundsime, et suhkrulaksu on vaja ja me lihtsalt ei jaksa. Mõtlesime, et ok, testime – andsime talle 5 cedi um 1,2 eurot ja ta lubas tuua ühe pudeli 0,33 Coca ja Fanta. Ütles vaid, et me puhaku, ta on kohe tagasi. Ja nii oligi – peatselt saabus tagasi, kahe klaaspudeliga ning veel raha oli järgi jäänud – wow! Kui positiivne kogemus jälle. Pool tunnikest puhkasime ning siis hakkasime edasi liikuma. Mingil hetkel ausalt öeldes ma enam ei saanud aru, kus me üldse olime, kuid Mai orienteerus päris hästi. Ainult paar korda eksisime ära.

 Aga isa Lawrence ikka ei tulnud – ja Mai pidi olema kl 16 tagasi, sest tal hakkas lastega üks töötuba. Mõtlesime, mis siis ikka, otsime tro-tro peatuse/ jaama üles. Lõpuks leidsime – appi kui suur see oli (kilomeeter laiust ja pikkust) – muidugi mitte ühtegi kirja. Lihtsalt hulgaliselt busse, mikrobusse ja palju rahvast ja valjuhäälditest hüüti kogu aeg midagi. Hakkasime uurima juhtidelt, et kas nad teavad milline neist läheb Kongo külla (osad ei teadnud seda kohtagi) kuid keegi viipas käega, et kõndige pikalt otse. Üks noormees oli nõus meile näitama (raudselt tahab raha)  ja me tõesti kõndisime pikalt. Kuid lõpuks leidsime üles, see küll ei läinud Kongo külla otseselt aga sõitis sealt läbi ja rohkem me otsida ei jaksanud. Küsisime, kas nad seal peatust teevad – teevad, kui me maksame täispileti hinna – see oli 1 euro ringis – me muidugi olime nõus. Ja õnneks see mikrobuss oli juba rahvast täis – kui järsku bussijuht käega osutas, et te võite ees istuda (selgus, et see on suur kompliment – sinna ette võetakse vaid ainult häid tuttavaid, aga võibolla tuli ka me rahvus kasuks.) Rõõmustasime väga, sest me saime istuma!!!!!!   

Selfie trotros - ja me saame koju

Enne helistasime veel isa Lawrencele ja ta ütles, et tal läheb veel paar tundi aega ja oli meist um 50 km kaugusel.  Ja seekord tro-tros ootama ei pidanud – vaid koheselt hakkas see sõitma! Wow!  Muidugi bussijuht kihutas heasti ja neil on ikka huvitav komme sõita vastassuunavööndis aga ma enam ei olnud hämmingus nende sõidustiilist, peaasi, et koju saab. Ja tõesti – jõudsime enne nelja ja Mai jõudis oma õpilaste tundi – no kõik sujus nii perfektselt. Muidugi ma olin omadega läbiväsinud aga õnnelik – käidud!

Õhtusöögilauas viskas mr.Edwards nalja, kas tõesti Evelin on ka lõpuks ometi väsinud, ta arvas, et seda minuga ei juhtu – aga seekord pidin seda tunnistama. Aga see väsimus oli hea väsimus. Ning hetkelgi tunnen, et tuleb magama minna – ja enesetunne on suurepärane!