17.päev – kolmapäev, 23.september – Töö ja vile koos

Piinav köha pole ära läinud ning võitlus käis pool ööd. Korraks tahtis tulla madalseiski – sest mõtted peas pidevalt ütlesid, et midagi suurt pole m siin veel saanud ära teha ja juba on möödas 2,5 nädalat. Siis ma lihtsalt keset ööd tõusin üles, palvetasin ja tegin otsuse, et hetkel ma lihtsalt ei mõtle. Ja pärast seda sai päris hästi magada.

Hommikul olin värske ja olin juba otsuse teinud, et täna lähen kliinikusse, mis siis, et nad eile mulle ei helistanud. Kuna kirikukellad helisevad siin jätkuvalt poole kuue ja kolmveerand kuue aeg, siis olengi selle endale äratuskellaks võtnud ning pärast seda end püsti ajanud. Hommikul oli väike lõbus feil ka, kus ma enda üle naersin – nimelt otsustasin pesu pesta – jooksev vesi juhuuuuu! Aga hakates pesupulbrist vett ämbrist wcpotti ära kallama, juhtus nii, et olin ühe oma topidest sinna sisse unustanud ja  lupsti libises mu top sinna ja kuna äravool on suure avaga, ei õnnestunud mul sellele järgi ka sukelduda. No mis siis ikka – aga ma naersin enda üle. (Eile võtsin just ühe t-särgi põrandakaltsuks, sest ma ei jõua oodata, millal koristaja tuleb ning kuna siinne maapind on punane ja väga tolmune  siis juba päevaga lähevad ka toas asjad tolmuseks ja punaseks. Loodan, et rohkem seiklusi ei ole – muidu hakkab riietest nappima). Aa ja pärast vee protseduure kadus vesi ära – ei ole võimalik. See oli ju põhjus, miks me ümber kolisime. (õnneks päeva peale tuli tagasi).

Aga vähemalt ei saanud ma ühtegi rakku - mulle väga meeldisid need

Kuna enesetunne oli hea, siis plaan kliinikusse minna. Teel hommikusöögile lagunesid jalast ka mu sandaalid, milled ma just enne lahkumist Eestist ostsin – garantii 6 kuud – tegelikkus 16.päeva. Aga mis siis ikka. Aga õnneks need ei lagunenud siis kui hakkasin kliiniku poole sammuma. Viskasin koti selga, vesi kaasa, lõunasöök ka (2 viilu röstsaia maapähklivõiga, sest moos sai otsa – hommikusöögist sai kõrvale panna – ja muidu mulle see maapähklivõi ei maitse, aga see annab energiat) ja muidugi mu ämmaemandusstuff. Teekonna alguses kohtusin ühe Piitanga Primary kooli õpetaja Etheliga, kes oma 8-kuune laps seljas tööle sammus. Külatee oli vaikne, vaid mõned tervitasid ja soovisid teretulemast Ghanasse. Enne kliinikut pidas kinni veel viisakas tsiklimees, kes ka tahtis mu jalavaeva vähendada, kuid mul oli vaid paarsada meetrit minna. Aga nii armas lihtsalt!!!!

Vastuvõtu ja konsultatsioonituba

Tüdrukud võtsid kliinikus mind rõõmuga vastu ja see, kes pidi mulle helistama, ütles et tal sai lihtsalt telefonikrediit otsa. Kohal oli ka ämmaemand ja kolmapäeviti ongi Piitanga kliinikus rasedate vastuvõtupäev lisaks tavavastuvõtule. Koheselt sukeldusin töösse – alguses tahtsin küll jälgida, kuidas kohalik ämmaemand töötab ja dokumenteerib. Kuni seal tekkisid olukorrad, kus ma kogesin täiesti Aafrika Momenti  ja  ma lihtsalt pidin sekkuma, silmad imestusest suured ja totaalselt hämmingus.

Lugu oli selline – mu vastuvõtule tuli naine, kes arvas, et on rase. Kuid kohapeal vesteldes, emakapõhjakõrgust palpeerides ja rasedustesti tehes selgus, et tulemus on ikkagi negatiivne. Naine oli ise nii kurb, sest ta nii lootis, et oli rasedaks jäänud. Õnneks rääkis ta ka inglise keelt – ning ma sain teda julgustada ja nõustada. Kuid sellesse vestlusesse ühines ka väga armas õde, kes koheselt pakkus omalt poolt lahendust välja. Ning hakkas talle andma suukaudseid rasestumisvastaseid vahendeid – selgitades, et ta peab neid hakkama võtma ning siis vahepeal mõned vahelt ära jätma ja siis ta jääbki rasedaks. Midaaaa???? Ma ei suutnud oma kõrvu uskuda, alguses arvasin, et ma ei saa keelest aru. Palusin selgitust, et miks ta nii soovitab. Ja ta vastas, aga meil on nii palju rasedaid naisi, kes on neid võtnud ja siis vahepeal jätnud päeva või 2 või rohkem vahele ja siis kohe rasedaks jäänud – ja siis tehti sealt järeldus, et see soodustab rasestumist – appi, appi, appi!!!! (Vähemalt siin saan seda välja elada)!!!  Siis võtsin ma need pillid enda kätte ja tegin hästi lihtsa anatoomialoengu nendele õdedele pluss meie nõustatav oli ka seal. Rääkides, et need pillid ei lase munarakul küpseda ja ka viljastuda, aga  kui vahele jätta, siis need naised, kes on rasestunud on lihtsalt nii viljakad. Ja hormoontablettidega ei tohi niimoodi mängida, et kord võtad ja kord ei võta. See võib kogu viljakussüsteemi tuksi keerata. Ja eriti naine, kes vähemalt püüab rasestuda. Igatahes – sain nad endaga nõusse – aga oma peas olin ma ikka hämmingus. African Moment.

Õde Susie and ämmaemand Christiana naist arvele võtmas 17.ndal nädalal

 Teised naised, kes tulid vastuvõtule – neil olid erineva suuruse rasedused ja peatselt kadus kohalik ämmaemand mu kõrvalt ja ei ilmunudki vastuvõtu lõpuni välja. Neil hakkas hoopis mingi koosolek. Korra kutsusin ta tagasi, sest kohalikku dokumenteerimist olid nad unustanud mulle näidata, aga peatselt oli see ka selge. Sain beebisüdametoone puutoruga kuulata (meil on kõik ju Eestis elektroonilised tipptasemel seadmed) loote  astestusi kindlaks teha palpeerides (Eestis ultraheli) jne vana-kool. Ja muidugi päris pikalt nõustada, nt 20 liitriseid pangesid ei või rase naine peapeal tassida ja selgitada miks (nad olid hämmingus). Samuti Goodpointi sponsoreeritud desinfitseerimisvahendid tulid asja ette, sest neil sai just sellel hetkel otsa – ning nii ravimite poolepealt kui ka enesekaitsevahendite (nt kindad, käte-antiseptika)  poolepealt on neil suur puudus. Samuti ämmaemand tahtis, et ma ühele 4 kuusele beebile kõrvaaugud teeksin (sellest ma keeldusin) , kuigi ta ise oli naise peale pahane, et ta seda tahab, sest tavaliselt nad teevad seda vastsündinu eas või siis kui laps ise soovib.

Kui olin vastuvõtu lõpetanud, liitusin nende koosolekuga – nimelt kohale oli tulnud terviseametist direktori assistent  ning oli tulnud rääkima erinevatest probleemidest ja puudustest. Mind nähes muidugi mõneks ajaks kaldus vestlus mujale ning natuke kurb oli ka see, et ta hakkas mult kohe raha pommima st siin maal valge inimene=rikas inimene. Ta rääkis, mida kõike ma võiksin kliinikule osta, et asja edasi arendada. Kuid ma naeratasin viisakalt ja ütlesin, et meie Eesti organisatsiooni ja Kongo küla partnerorganisatsiooni eesmärk on know-how. Mul ei ole võimalus jagada asju ja raha, aga oma teadmisi ja oskusi pakun rõõmuga. Ning muidugi lisasin juurde, et see on vastastikune, et ka minul on siin palju õppida. Selle vastusega jäi see ametnik rahule, tegi natuke nalja ja koosolek läks edasi.

Kui kliinikus lõppes töö otsa, pakkus üks kliinikuõdedest-Margareth lahkelt, et ta võib mu tsikliga koju viia – muidugi ei lasknud ma seda endale 2 korda öelda. Kuna homme (neljapäeval) on Ghana s jälle rahvus püha – siis ka kliinikutööd ei toimu ning sõiduajal küsisin temalt, et kas oleks mõistlik tro-troga Bolgatangas käia (see on kohalik ühistransport, kus pannakse topelt kogus inimesi väikse bussi peale, loomad ka ja kui ära ei mahu, siis teine korrus on bussikatusel. Ta ütles selle peale, et ärgu mingu, ta parem ise sõidutab mind – KUI ARMAS ja HOOLIV! Kuna Mai tahtis ka Bolgasse minna, siis keeldusin ja ütlesin, et kindlasti mingi järgmine kord lähme koos. Sai südamlikult guest-house juurest lahku minna ja ta ütles, et kui ma reedel transporti vajan, siis ta tuleb ja võtab mu peale. Jagasime telefoninr-eid.

Tro-tro - kohalik ühistransport
(meeste ees üleval katusel seisab ka kits)
Pildi peale klikates näeb seda suurelt

Koju jõudes puhkasin korra ning kuna Ayamfooya kliinikus on 25-aastapäev. Siis lubasime minna kl 3 kliinikutevahelisele jalkamatsile – päikese käes. Teades juba seda Aafrika aega – sättisime end pool 4 teele, sest liiga vara pole mõtet minna. Muidugi meie olime esimesed, kes kohal olid ja um pool tundi hiljem hakkas vaikselt nii Logre kui Ayamfooya kliinikurahvas kohale ilmuma. Nad tahtsid mulle ka särgi selga suruda, et ma kliinikut esindama läheksin – lauspäikesekäes joosta suurel platsil – johhaidiiii! Mind päästis ära mu Nikoni kaamera, ütlesin, et teen pilti – vastusega jäädi rahule. Aga emotsioon oli lahe!!!!! Aafrika jalgpall – 2 eesti tüdrukut ja sakslanna mängisid ka Ayamfooya kliiniku poolt. Kõigepealt oli naistemats ja siis meesetemats. Milline emotsioon. Naistel tuli skoor 1:1 kuid penaltitega kaotasime. Kuid mehed, kes võtsid asja ikka väga tõsiselt võitisid – ka penatitega. Lahe oli vaadata, naised võtsid oma meessoost töötajate jalkabootsad ja toppisid sokid bootsade ninna – hahahhaaaa :D lõbus. Muidugi ka kliinikujuhatajad ja matroonid olid kohal – ikka väga pro! Ja jälle tundsin, et ma olen ikka nii elus ja täiega õiges kohas. Ma saan töötada ja samal ajal on ka fun-i ning pidevalt toimub lõimumine kohalikega.

Anne-Liis palliga ees, Maarja järgi - kellel jala bootsad, kellel tennised, kellel lihtsalt plätakad

Ma pidin küll natuke enne matsi lõppu ära tulema (see nihkus ju 1,5h edasi) et mul töömees tuleks vaataks vannitoa elektrisüsteemi, et saaks sinna valguse tagasi. Jõudsin kokkulepitud ajaks koju, aga teda ei tulnud. Nu mis siis ikka – eks ta siis tuleb teine kord – hahhahahaaa! Homme küsin uuesti!  Samuti enne õhtusöögile minekut Mai näitas sõnumit, et Isa Lawrence läheb homme autoga Bolgatangasse ja ta on nõus meid peale võtma – jehuuu!!!!  Nii tore lihtsalt! Nüüd olen muidugi juba üüber väsinud ja kl on 8 ka (magamaminemise aeg) Head ööd!!!