13.päev – Laupäev, 19.september – Positiivselt negatiivne

Iuuuu – tänane öö oli veits nõme – enesetunne oli kehva ja väga magada ei saanud. Tekkis nohu ja kurk jäi haigeks ja kuidagi seedimisele on ka asi mõjunud – no ei ole tore – kas tõesti ma suutsin külmetuda 35 kraadises soojuses – hahahhaaa!!! Suht minu moodi või siiski on malaaria, sest tüdrukutega oleme täpselt samades kohtades ringi kolanud. Ükspäev just Logre kliinikus küsitlesin ühte õde Abrahami, et kas organism saab selle parasiidiga ise ka hakkama, kui tugev immuunsus. Siis ta vastas eitavalt, lihtsalt sümptomid löövad hiljem välja – polnud just see vastus mida lootsin.

Hommikuks oli keeruline juba isegi püsti tõusta – kl 9 aeg tuli Isa Lawrence järgi – tegime veel sõidu ajal mõned naljad. Aga ta ütles ka, et kohe kui midagi on siis tuleb minna testi tegema.

Kliinikus olin juba tuttav nägu, järjekord oli pikk, aga Jacob tuli koheselt minu juurde, küsides mis vaja. Ütlesin, et tulin testi tegema  - küsis, kas tahan veel midagi – vastasin eitavalt. Kirjutasin ise oma nime paberile, neil oli keeruline sellest aru saada ja sammusin teise majja laborisse – kus uksetaga oli nii mitmedki tuttavad, kaasaarvatud külapealik. Mind tervitati rõõmsalt, andsin näpuotsast veretilga ja jäin vastust ootama, et kas on mikroskoobiga näha, elavad seal mingid elukad mu veres või mitte. 

Labori ukse taga, vaade välja

Chill on ikka - see loppis chill

Oodata tuli kusagil 45 minutit. Selle aja jooksul avastasin, et mu kõnekrediit on otsa saanud ja püüdsin uut peale laadida, kuid see ei õnnestunud mitte ühelgi viisil. Huvitav, kuidas ma Isa Lawrence kätte saan, aga ma mõtlesin, ahh, küll saab – keegi saab ikka helistada. Ja siis tuli laborant vastust ütlema – no species! NEGATIIVNE! Jeee – ma olen nende parasiitidest vaba! Yehuuu!!! Korraks tuli power isegi tagasi – aga see vist oli adrenaliinisööst.

Logre kliiniku esine - näha hetkel vaid naistekliinik

Vaade Logre kliiniku kõrvale

Aga kuidas ma auto järgi kutsun. Avastasin, et mobiilis oli veel kasutamata megabaite ja sain Maarjale chattida, et helistaks Isa Lawrencele. Ja peatselt olingi jälle auto peal.

Koju jõudes olin ikka läbi. Ma pole peaaegu kunagi Eestis nii läbi olnud, et ka pool tundi toolil istumist nt õhtusöögilauas on kohutav pingutus. Ma olin jalust totaalselt maas. Uskumatu ja see juhtus Aafrikas. Õnneks teised tüdrukud olid taastumas malaariast ning käisid ikka pidevalt küsimas kas midagi vaja – nii armas. Naersin neile, et minuga on kõik korras, lihtsalt keha ei saa sellest aru. Aga andsin endale voli, lihtsalt magasin ja puhkasin elektrita ja veeta – vett pole siis olnud juba 6-ndat päeva ja siin käid vetsus vist 3 korda rohkem või enamgi kui tavaliselt Eestis või enamgi veel – nii et ei ole fun, aga plikadega tegime selle üle ka nalja! (Appi, ma kirjutan sellest avalikult blogis) Ja tundub, et kohalik toit ja meie kehad veel ei ole omavahel sõbraks saanud. Aga me saame hakkama! Ja Aafrikas tulebki erinevaid kogemusi saada – ma seda küll ei oodanud, aga mis siis ikka!