Hommikul kl 6 aeg
kuulsin mingit liikumist, meenus, et õigus, tüdrukud pidid veel korra
varahommikul kliinikusse minema, et viimast korda veenisisest ravi saada
(antibiootikumi). Kuna eelmine õhtu
käisin kaasas, siis kokkulepe oli selline, et kui nad tunnevad piisavalt hästi,
siis ma ei lähe kaasa, aga kui olek on kehva, siis lähen. Nad ei ajanud mind
üles st et see on hea märk.
Olles juba hommikusöögilauas, tulid Mai ja Maarja
hilinemisega. Ja nii tore näha, et neil oli jälle jumet ja juba juttugi tuli.
Tänaseks nad plaane ei teinud. Selle malaariaga ongi see, et esiteks tuleb ravi
saada ja siis puhata. Kohalikud põevad seda jalapealt – koheselt kui tunnevad,
et natuke väsinum, käivad malaariatesti tegemas. Kui see on positiivne, siis
koheselt hakatakse 3 päeva ravimeid võtma ning siis ei lähegi enesetunne
kehvaks. Kuna meie oleme teiselt maalt, siis meie ihud ei ole sellise
eksootigaga harjunud. Muidugi hommikusöögilauas mr.Edward väitis, et osad ei
tunnegi midagi ja tegelikult soovitas mul ka selle testi ära teha. Nu eks
vaatame.
Kuna tüdrukud jäid koju puhkama, mõtlesin, et ma peaks ikka
tööd tegema. Täpselt ise ka ei teadnud, mis tööd – hahhahaaaa. Pakkisin oma
asjad, igaksjuhuks sünnitusvarustust ja veidi veel lisa meditsiiniasju – kunagi
ju ei tea, millal midagi vaja läheb ning läksin kodu uksest välja maailma
muutma. Naljakas tunne oli – seisin värava
ees ja järsku olin segadus, aga kuhu poole tuleb siis maailma muutma minna.
Otsustasin minna Piitanga kliinikusse – pisike armas paik. Kuid eelnevalt olles
seal vaid tsikliga käinud, olin jätnud kõik juhi hoolde, ei tulnud ma selle
peale, et teed meelde jätta. Naersin omaette – kl on peaaegu 9 hommikul, lõõmav
päike (peakatte muidugi unustasin – päikesekreemi ja putukatõrjet õnneks
mitte). Ja hakkasin kuhugi suunas minema. Vaikselt hakkas meelde tulema mõned
tuttavad kohad. Mitmes kohas lebotasid kitsed keset teed, need ei viitsinud
isegi ennast liigutada, et peaaegu pidin nendest üle astuma. Ja sammusin, oli veel meeles, et sinna
kliinikusse on pisut üle kilomeetri maad või siis kaks. Aga mul on terve päev
sinna jõudmiseks aega.
Möödudes inimeste savikodudest vaatasid mõned lihtsalt suurte silmadega, mõned tervitades:
Toma-Toma! Mina vastu hõigates: Nambaa! – Nabtikeelne tervitus. Iga vastutulev
tsiklisõitja tervitas kaa. Kõndides
mööda Kongo Primary koolist – kuulsin kaugustes lastehõikeid: solimii! Solimii!
(Valge naine!)
Mõtlesin, et juhul kui mööda sõidab keegi tsikliga, kes
üksi, äkki pakub Piitangani küüti. Ei jõudnud kaua seda mõtet mõelda, kui üks
naisterahvas oma 1,5 aastase lapsega pidas tsikli kinni ja ütles hüppa peale.
Ma ütlesin, et ma lähen kliinikusse, ta vastas, et ta teab. Päris hea. Küsisin,
et mis ta kliinikus ise teeb, ütles, et töötab seal. Aga et see päev kui ma
käisin seal, siis ta oli kodus, aga ta oli juba minust midagi kuulnud ning ta
arvas, et ma niikuinii sinnapoole teel. Vaatkui vahva.
Kliinikusse jõudes – püüdsin aru saada patsientide
vastuvõtust ja üldse töö korraldusest, sest peamiselt on ikkagi suhtluskeeleks
nabti keel, kuid sellel ei ole kirjakeelt – nii et kõik infomaterjal, mida nad
patsientidele jagavad, peavad väga korralikult selgitustööd tegema. Nägin
sidumisi, vaktsineerimisi, nõustamisi. Ja peatselt ei olnudki see enam minu
jaoks üks suur kaos. Olles mõnda aega seal olnud, kui tuli tagasi sama naine,
kelle lapse ma olin vastu võtnud – kontrolli. Ja siis ma pidin lapsele nime
andma. Appi! Siuke vastutus. Igatahes see väike poiss sai nime minu venna järgi
Rainer või Rayner – ja sellel maal on väga oluline ka, et nimi kannaks
tähendust. Tänu Enelyle, kes chattis oli kättesaadav – lasin tal googeldada,
mida see nimi tähendab – ja lapsele tuli nimeks Strong Counselar /Adviser (Tugev
Nõuandja) – uhh see oli minu jaoks liiga ootamatu. Aga mida kõike tuleb teha,
milleks üldse valmis ei ole.
Olin kliinikus olnud 4-5 h otsustasin tagasi tulla ja jälle
sain tsikliga – siin on inimesed ikka nii lahked (siiani ootan, millal ma saan
ise tsikliga sõitma hakata). Käisin
korra kodus ja siis market-place – täna pidi olema see päev kui kohalikud
kleidid kätte saan – NII PÕNEV!!!!
Naised tegid tööd ja Georgina – kogu selle väe juht – veel kohendas
mu kleidis mõningaid asju. Ja siis sai selga proovida – jehuu – need kleidid
olid niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii ilusad. Nüüd ma võin paremini sellesse keskkonda
sulanduda, ma ei tea küll, kas ma raatsin nendega sünnitustoas töötada.
Igatahes see tegi mu päeva veel rõõmsamaks.
Muidugi sel hetkel hakkas meeletu torm nii et jäin veel
kaheks tunniks õmblejannade seltsi – imetledes nende näpuosavust. Selle
padukaga on väga keeruline ringi kolada – sest päris kiiresti tõuseb vesi
mitmetes kohtades lausa põlvini ja selles vees väga sandaalidega ei ole hea solberdada
– nimelt võib saada palju toredaid nakkusi. Nii et eelistasin ära oodata, milla
tagasi kuivaks läheb. Kuna meie majapidamises juba neli päeva pole vett, siis
helistasin kähku Maile, et üks tünn, mis meil katuseall seisab, nad veaksid
selle räästa alla – siis vähemalt on pesuks vihmavett. Muide tähelepanek, kui vihmaveega pead pesta,
muutuvad juuksed väga pehmeks – aaa võibolla kerkib esile veel küsimus, et kas
me saame kuidagi vett ka soojendada – nope, sellist luksust ei ole, kohe
algusest peale oleme saanud külmavett – kusagil on mingi mahuti, mis tsipa
päikese käes soojeneb,aga see on ikka külm vesi. Aga kuna enamus aega on siin
lihtsalt nii palav, siis see külm ei sega meid grammigi. Kell on saanud jälle 8
ja juba meeletu uni – huvitav, kuidas Eestis pärast tagasi ümber harjun,
tavaliselt siis alles elu algab – aga igatahes – head ööd. Hommikul pean olema
kl 8 valmis, sest Piitanga kliinikust üks töötaja Eunice – tuleb korjab mu
peale ning läheb koolidesse loenguid tegema, mõtlesin, et lähen kaasa – nii et
usun, et see päev tuleb jälle tore!
No comments:
Post a Comment