5.päev - Aafrika aeg

Oi-oi kui palavaks öösel läks. Tõesti oli tunne nagu keegi oleks sauna sisse pannud ja siis oleksid laval maganud – vesi lihtsalt voolab. Kuna elektrit ei olnud, siis laetiivik keeldus ka töötamast. Kuid peatsel sai ikkagi uinuda.

Hommikul ärkasin selle peale ülesse, et külmkapp lülitus sisse – vool on tagasi ja märkasin, et peatselt algab hommikusöök, kuhu väga hilineda ei saa.

Asusime hommikust sööma 

Taas alustasime päeva koos Maarja, Mai, mina ja mr.Edwars söögilauas. Tõeliselt meeleolukas on kuulda erinevaid lugusid ja tänaseks teemaks oli meil siis söök ja delikatessid. Mr.Edwars küsis, kas me veel ei olegi koeraliha söönud – Bolgatangas peaks saama suitsutatud koerapäid. Kuid lisas, et koeraliha ei ole ikka nii hea kui on kassiliha, pidi maitsma isegi paremini kui jänes. Kuid (õnneks) meie hommiku ja õhtusöökides ei ole seda liha pakutud – sest mõistus ikka päris kõvasti tõrgub sellele vastu (ning pidavat tunduvalt kallimad olema kui kana, kitse ja sealiha).

Pärast hommikusööki helistasin isa Lawerencele – kuna ta ütles, et läheb Bolgatangasse. Ning kuna meil oli vaja paar asja linnas ajada, tahtsime Maarjaga temaga kaasa minna.  Sel korral oli tal kaasas ka kaks keskkooli õpilast Charity ja Ruth – kes osutusid suurepärasteks giidideks Bolgatanga turul.

Esimeseks asjaks oli vaja raha vahetada,  kuna Mai palus mõned dollarid vahetada, siis tuli seda pangas teha. Ja see võttis aega. Kuna läksime panka koos isa Lawrencega – siis ei pidanud järjekorras seisma vaid meid juhatati eraldi ruumi. Mõne aja pärast tuldi sooja tervitusega ja küsiti, mis meie soov on.  Kui saadi teada vastus, siis kadus inimene um 15 minutiks ära. Pärast seda naastes, küsis isikuttõendavat dokumenti ja siis kadus jälle 15 minutiks ära. Siis selgus, et meie eestlastena ikka ei saa pangas raha vahetada, sest selleks peab olema meil selles pangas arve. Siis võttis isa Lawrence asja üle ja ütles, et tal on arve ja teeb paar toimingut veel – järjekordselt kadus inimene veerand tunniks ära. Tuli naeratades tagasi võttis mu dollarid ja taas 15 minutit :D juba naljakas hakkas – isa Lawrence lausudes nagu hindu preestrile kohane ülima kannatlikusega: That is Africa :D peatselt toodi raha, kuid mul oli selle jaoks vaja ka tsekki – siis arvake ära mis juhtus – taas 15 minutit. Igatahes paarikümne dollarivahetus kokku võttis aktiivse tegutsemise juures üle tunni.

Fikseeritud hindadegaga poe ees, kus meilt ei küsitud raha näo järgi

Oli vaja ka paari asja – nii et me saime käia fikseeritud hindadega poes – ma sain SEEPI – see mul jäi lihtsalt Eestist kaasa võtmata – ma olin nii õnnelik ja paar vidinat veel. Mis oli huvitav, et kui maksid asjade eest ära, siis see kes pakkis asjad kilekotti, võttis su tseki, tegi igale asjale linnukese juurde, et kas kõik on tsekipeal olemas ning siis ulatas sulle kaubaga koti. Edasi tuli liikuda välisukse juurde – kus oli järgmine inimene, kes vaatas tseki üle ja pani sinna veel templi. Nii said lõpuks poest lahkuda. See väike ostutuur võttis veel aega tunnike.

Siis oli aeg turule minna – Bolgatangas on turu päev reedeti – ja see on ikka suur, mega suur. Mina olin juba ammu kaotanud suunataju – aga isa Lawence andis meile tüdrukud kaasa, kes oskasid  orienteeruda ja minna sinna kuhu vajasime.  Nimelt tahtsime saada kohalikke kleite – ning õmbleja juures oli juba asjad selgeks räägitud, nüüd oli vaja veel vaid kangad hankida.

Kangarallil Bolgatanga turul

 Pidevalt hõigati ja näidati näpuga: solemii, solemii (valge naine, valge naine) mõni julgem tuli juttugi puhuma. Aga järgi vaadati ikka igal pool, kuid Maarjaga oleme vaikselt sellega juba harjunud ja tunneme ennast juba päris hästi. Jätkuvalt pandi hinnad näo järgi – õnneks tüdrukud olid meil kauplemisel abiks – kuid hiljem selgus, et 10 cedi võrra oleks saanud veel hinda kaubelda alla. Aga küll me õpime – alles meie 5 päev ju siin selles paigas – esimese korraga ei pea kohe õnnestuma. Kui õhtupoolikul õmblejanna kuulis, et nad olid meilt näo järgi hinda küsinud – ütles, et kui me järgmine kord läheme ja tal aega, siis ta tuleb kaasa ja me peame näitama, kes meile sellise hinnaga müüs. Ta ütles, et tuleb olla õiglane, tema ei vaata kliente nahavärvi järgi vaid inimene on inimene. Ta läks kohe päris tuliseks.

Turul melu oli mega ja äärepealt oleksin ise  varguse ohvriks langenud. Seljakott oli täis vajaliku stuffi – kangad, sääsevõrk ja muud nippet näppet – kui järsku tundsin, et keegi on mu seljakoti kallal. Keerasin ringi ja rohelises särgis mees tõmbas oma käe mu kotist välja ja pani ajama. Kuid midagi kadunud ei olnud. Nimelt turul käies ei kanna ma kaasas tavalist rahakotti, vaid raha on väikeses kotikeses – ju ta otsis raha ja ei leidnud. Aga see oli napikas ja koheselt kandsin edasi oma seljakotti kõhu peal. Iga päev aina õpib midagi. Tüdrukutele ütlesin seda tsipa hiljem – need läksid ka kohe hästi keema, et miks ma kohe ei öelnud – nimelt kui keegi püüab varastada ja avastatakse, siis tuleb kohe kõvahäälega karjuma hakata, et varas, varas! See pidi väga mõjuv olema.

Lõpuks olime lauspäikese all shoppanud juba pea 3 h. Enam ei saa aru, et higistad, sest oled lihtsalt täiesti läbi märg. Õnneks olen endale harjutanud külge korralikult veejoomise harjumuse – ja see on mind hoidnud kogu aeg heas enesetundes. Teised tüdrukud peavad seda veel tsipa harjutama – õnneks kellelgi täidsa paha pole veel hakanud.

Esmakordselt sõime ka nn turutoitu – küpsetatud  maisitõlvikuid. Eks harjutame ja katsetame, et kuidas mõjub. Ei saa jääda vaid oma koka söökide peale, natuke tuleb ikka riskida ka – aga kõik oli ok.

Meile küpsetatakse tänaval maisi 

"You are invited" seda väljendit kasutatakse siis,  kui kutsud kedagi endaga koos sööma. Minu löunasöök.

Koju naastes olime ikka päris läbi, aga Maarjaga otsustasime ikka alla külla market-place  minna, et siis kui me hüttidest mööda kõnnime iga päevaselt, siis inimesed harjuvad meiega . Saime oma kleidid töösse antud ja järgmine neljapäev tuleb järgi minna – nii põnev!!!!!

Samal ajal oli Mai teise nurga taga otsustanud, et ta tahaks ka aafrika-soengut-patse – kui me sinna jõudsime, oli ta omadega ikka totaalselt läbi väsinud, vee puudus ja oli istunud seal vist oma 2,5h juba. Ta oli ka tsipa õnnetu, et külastades koole ning püüdes kohtuda erinevate direktoritega – siis need ei olnud ikka kokkulepitud aegadeks kohale tulnud. Mai oli lausa õnnetu. Kui me lihtsalt julgustasime teda – aafrika aeg.

Esimene troopiline torm,  meie koduukse ees vihma kallamas - hiljem pimedas vahetpidamata sähvisid ka välgunooled

Eemalt hakkasid suured pilved tõusma, jätsime Mai patse punuma, ise läksime koju – et riided ära korjata – imeline pesupulbrist lõhnavad (haisevad) riided, kust kuidagi ei saa seda pulbrit lõpuni välja pestud oli nagu maailmaparim lõhn - ei olnud higi!!!!!!!!!!!!!! :D

Ja siis hakkas peale väike troopiline torm – vihma kallas nagu ämbrist, tuul keerutas puid nii, et need käisid igalepoole ja vahetpidamata müristas ja välgutas võimsalt. Toas oli liiga palav olla – nii et läksin seda vaatemängu terrassile nautima – loodan, vaid et ühegi moskiitoga kokku ei puutunud. MULLE MEELDIB AAFRIKA – lihtsalt nii äge!!! Ei morjeda ka väiksed häppeningsid vaid need pigem vürtsitavad siin elu/olu. Isegi aafrika aeg meeldib.

Kahju on muidugi, et ei ole saanud veel töö ülesannetega tegeleda. Kuna Victor ei ole saanud meid kokku viia tervishoiu ametiga ja seda saab nüüd teha alles esmaspäeval. Kuid samas see aeg on olnud mulle ja Maarjale väga oluliseks sisseelamis ajaks. Aga tahaks juba tööle – ja mootorattaga pole ka veel sõita saanud. Aga küll jõuab – mul 95 päeva veel aega :D AAFRIKA AEGA!!!