2.päev - päälinnas Accras ning bussisõit Bolgatangasse

Kell on kohaliku aja järgi 7 hommikul (Eestis siis juba kl 10) mina ärkasin kl 6 sest ma ei teadnud täpselt, mis kell on ning seadsin nn hommikusöögiks end valmis. See serveeritakse toas. Kuigi magada oleks veel tahtnud. Esimene öö – nagu mulle eripäraks – 25 kraadises öö soojuses oli mul toas külm magada. Ja siin ei olnud tekki. Muidugi jahedust tootis konditsioneer, aga see tegi mulle endale ka nalja, et selle linaga värisesin Aafrikas.

Salmarise hotell Accras

Meeleolu on hea ja korra käisin receptionist kella küsimas – need vaatasid küll mind imelikult, aga vastasid.  Huvitav tähelepanek nende hotelli töötajatega, et nad üldse ei naerata. Kui suhtlevad, siis surmtõsiselt. Aga eks see ole esialgne aeg kohanemiseks.

Hommikusöök tuli siis lubatust hiljem, pidin kl 7 valmis olema, saabus see 8:30 – nali oli veel selles, et mu kell ei tahtnud kuidagi teise ajavööndisse üle minna ning ma ei teadnud täpset kellaaega – nii et suundusin vastuvõttu kella küsima, selgus et kl oli hoopis 6 hommikul  - ikka juhtub.

Enne hommikusööki helistati hotellituppa ja küsiti, kas soovin kohvi või teed. Huvipärast võtsin ma kohvi, et vaadata, mida nad pakuvad. Toodi 2 röstleiba, omlett, kannuga kuum vesi, pruunikat värvi piim (äkki kitsepiim) ja Nescafe lahustuv – ahaaa, selge. Tegin selle ära, aga teadsin, et siin vist enam päris kohvi ei saa. Kuid olin selleks valmistunud ja väga ei tunne vajadustki. Söök muidugi oli maitsev ja kolisin oma kandikuga Maarja tuppa. Seltis lõbusam – ikka aegajalt imestades, kas tõesti olemegi Aafrikas.

Pärast hommikusööki istusime hotelli –receptionis ja püüdsime seal wifit mis vahelduva eduga oli ja siis taas kadus. Kl 10 tuli keegi meie juurde ja kõnetas, et kuidas läheb – kohe alguses ei tundnud ära, kuid see oli Kinglsey, kes oli enne oma töökoosolekut tulnud vaatama,  kas meiega on kõik ikka hästi.

Käisime väikse tiiru hotellipiirkonnas. Lihtsalt vaatamas ümbruskonda – see  oli vaikne, muidugi möödakõndijad vaatasid meid suurte silmadega ja taksod tahtsid meile pidevalt küüti pakkuda. Ilm oli selline pilvealune päike ja um 30 kraadi ringis. Aga niiskus on siin hoopis teine kui Eestis. Koheselt kui välja läksid – olid läbimärg – ja saan aru, et sellega tulebki harjuda kõik selle siinviibimise aja. Kõik keha oli märg ja riided märjad – võtab harjumist, aga see vaid selline kõrvaline asi.

Kingsley jäi hiljaks 2h, et meid bussipeale viia, mis meid Kongo külla viib. Ta oli suhteliselt ärevil ja ütles, et bussipiletid tuleb kindlasti ette osta. Meil oli väljasõiduni aega 2h – nuh, meie ikka arvasime, et see on piisav. Jõudes bussijaama – ei saanud ma aru midagi, jälle vaatasin suurte silmadega. Kogu bussijaama plats oli paksult rahvast täis – külgküljekõrval. Samal ajal seal sees proovisid suured bussid parkida imekitsastesse kohtadesse – see oli ikka tõeline ime ja osavus, kuidas nad selles summas hakkama said, sest nii bussi ees ja taga oli minu arust kogu aeg paksult rahvast.

Meie sammusime hoogsalt Kingsley järgi, tarides oma väikseid raskeid seljakotte, piletikassa juurde.  Oli väike putka, kus kõik inimesed tunglesid, kui meie astusime sinna sisse ja kohalikus keeles ja valjuhäälsemalt aeti meie asju. Kuna me saabusime nii hilja – siis selgus, et piletid on pea väljamüüdud vaid 1 tavaline koht ja teine juhi kõrval allakäiv väike istmeke on. Et kui me need võtame, siis saame. Meil polnud valikut ja mõtlesin, et ahh, mis siis ikka vaid 16h sõitu :D saab hakkama.

Tunglesime tagasi, et võtta me suured matkakotid. Kinglsey tassis neid – need olid meil ikka korralikud – mõlemile oli paigutatud ju 23 kg. Lõpuks saime oma kotid äraantud ja papist lipikud, millele markeriga peale kirjutatud kaasa (et kui bussist maha lähed, saad koti tagasi). Maarja sai oma kohale, mina lihtsalt seisin bussijuhi istme kõrval, kuna istuda ju ei saanud, sest inimesed käisid edasi tagasi, mõtlesin, et istun siis kui buss sõitma hakkab, siis saab istme alla tõmmata.

Minu ees istusid kohe kaks meest, kes sõitsid Burkina Faso-sse. Ja kuna nende kõrval esimene iste oli vaba, siis julgustasid, et mine istu sinna, see ju tühi. Ma küll ütlesin, et keegi kindlasti tuleb, sest kõigil oli ju kindel nr. Kuid peatselt läksingi sinna istuma ja vaikselt lootes, et äkki keegi ei tulegi. Need istmed olid suuremad ja mugavamad kui isegi lennukis ning tundus, et see bussisõit ei olegi nii pikk, kui istuda seal.

Bussiväljumisest läks juba pool tundi üle. Bussijuht hakkas pikalt ja pidevalt signaalitama – sõnades, et kõik kes tahavad veel tulla, hüpaku peale, piletitega muidugi. Buss hakkas selles rahvasummas liikuma – inimesed jooksid bussiga kaasa – siis selgus et on ikka veel 2 vaba kohta, siis buss liikudes ja keegi pealesoovija kaasajoostes tegi veel kaupa, et äkki saab, lõpuks saadi kokkuleppele ja ta hüppas sõitva bussile veel peale. Lisaks liitus veel 4-5 inimest kes lihtsalt sõidu ajal peale hüppasid ja seisid kõik seal, kus mina oleksin pidanud istuma. Tänasin vaikselt Jumalat, et sain endale ikka oma istme – koos suurepärase vaatega.

Sõit oli lärmakas, bussijuht rõõmsameelne ja vähemalt paariminutiliste vahedega lasi ta kõigile signaali. Seiklus võis alata. Bussis oli konditsioneer väga hea, et peatselt lisasin endale riideid selga – kas tõesti, juba teine päev ja mul on ikka Aafrikas külm.

Bussijuht oli väga innukas ja julge sõitja. Kitsad teed nagu nt Mustveesse sõites, lasi ta rahulikult 120-140km/h ja pidevalt oli vaja kellestki mööda sõita. Alati ta lasi kõvasti signaali kõigile, siis asus möödasõidule ja kui oli vastutulevaid autosid, siis ta signaalitas nii kaua, et vastutulevad pea seisma jäid või siis osaliselt tee äärde tõmbusid või pea põllupeal sõitsid – aga meie buss pidi läbi mahtuma. Ekstreemne oli küll pisut, kusagil peatuse ajal tuli Maarja küsima, et kas on hirmus ka. Ütlesin lihtsalt, et mina seda kontrollida ei saa, siis on mõtetu hirmu tunda. Usaldan, et kõik läheb hästi ja usun, et sellel roolijal on kõvasti kogemust .

Huvitav seik oli veel, et kui buss tahtis pimedas möödasõitu teha ja eesolev liikur ei andnud teed, siis ta pimestati ära täistuledega – neid pidevalt vilgutades ja peal hoides ning sõnadega paar läkitust peale saates.

Huvitav seik oli ka, et sõidu ajal olid teeäärsed täis pidevatest kaubapakkujatest – kes müüs saia, kes vett, kes hambaharju või käterätikuid. Kõike oli – tulekustuteid, ehteid, riideid, potsikuid...  Shoppamine käis nii, et buss tõmbas hoo maha, kaupleja jooksis bussiga kaasas – saadi hinnas kokkuleppele – anti raha ja siis anti asi läbi bussiakna. Kaupmees muidugi kogu selle aja kaasa joostes ja oma asju peapeal kandes. Nüüd ma ei imesta, miks Aafrikas ikka tipptasemel jooksjad.

Ma lihtsalt vaatasind jätkuvalt silmad suured peas vaatemängu. Juhtus ka nii, et keset liiklust buss jäi lihtsalt keset teed seisma, et siis kellegagi juttu puhuda.  Nii et järgmised tunnid on mul sisustatud. Bussijaamast õnnestus mul ka kaasa osta pudel vett ja 2 liivataignast lihapirukad. Mõtlesin, et riskin, et vaatame mis see on. Bussisisenedes õnnestus mul veel kõik need asjad maha visata bussijuhi istme alla, teistel oli lõbus ja mina õngitsesin oma lõuna ja õhtusööki sealt. Proovisin ära, igaks juhuks sõin ainult ühe pooliku – ei teadnud ju täpselt, millest see ju koosneb ja kuidas mu keha selle vastu võtab – viimati olin ma söönud hommikusööki ja nüüd oli kell juba pool 6. Maitselt oli täiesti ok, aga sisust küll aru ei saanud – mingi lihalaadne asi oli, aga kaugel sea või veiselihast. Aga söök on söök – ei hakanud selle üle argumenteerima ja lasin head maitsta ja juhul kui midagi juhtub, siis ravimite hulk, mis mul kaasas oli – oleks saanud appi võtta.

Öösel oli paar peatust, vahepeal sai magada kuna bussijuht ikka rõõmsalt tervitas igat vastutulijat ja möödasõites teisi autosid ülivalju signaaliga. Ning telekast tuli kohalikud muusikavideod ülikõvasti, aga see ei häirinud. Ja hommikuks ei olnudki jalad nii ära surnud.