7.päev 13.september – Püha Päev

Ghana on kristliku kultuuriga maa, mis enamasti on miksitud kohalikest traditsioonidest. Ka selles külas paljud inimesed käivad kirikus – Spiritual Renewal Center – katoliiklik kirik. Nii otsustasime meiegi kirikusse minna. Teenistus algas hommikul kl 9:30. Luban, et mitte kunagi enam ei virise, et nii vara st kl 11 peab kirikusse minema oma koguduses. Aga pühapäevane jumalateenistus on kogu külarahvale tähtis sündmus. Samuti seal saab ka palju olulisi teateid ja informatsiooni järgmiseks nädalaks. Teenistus meeldis mulle väga – oli mitmeid liturgilisi toiminguid, kuid samas oli ka vabadust. Kui tuli korjanduse aega (ma ei saanud aru, et see korjandus on) hakkasid inimesed eest ridades püsti tõusma ja rivis kõnniti altari eest läbi, pannes raha ohvrikarpi. Mina täpselt ei saanud aru, kuna ma istusin kaugel, mida nad teevad, siis kui meie pingiread püsti tõusid, otsustasin, et lähen kõnnin huvipärast kaasa. Ja muidugi ettejõudes selguski, et seal ees olid olid ohvrikarbid, kuhu sa võisid anda. Muidugi seal rivis kõndides inimeste silmad läksid ikka suureks nähes meid eestlasi nende kirikus.

Pärast poole toimus sama asi, aga see oli armulaud. Eelmisel päeval olin just küsinud Isa Lawrence käest, et kas on midagi, mida me peaksime teadma kirikus olles. Ta ütles, et armulauast võivad osa võtta vaid need, kes on katoliku kiriku liikmed. Kui olles mingist teisest denominatsioonist, siis seda õigust ei ole. Kui nii siis nii – olin sõnakuulelik – kuid see ei takistanud mul ikka olla tänulik olemast Jumalale, püsisin ilusti oma kohapeal paigal.

Pärast teenistust tulid inimesed meid tervitama ning ma lihtsalt imetlesin inimeste kostüüme – ikka pühapäeval pannakse selga oma parim. Nii tore.

Pärast kirikuteenistust oli meil KoDCA kontoris kohtumine kõikide valdkondade juhtidega. Kus siis kõiki meid tutvustati (4 eestlast ja 1 sakslast) ning jagati nõuaandeid, kuidas selles kogukonnas paremini hakkama saada. Need nõuanded olid väga armsad ja taas pean ütlema, et kohalikud jagavad ohtralt välja oma hoolivust ja see oli nii armas (samuti ei saa mainimata jätta, et kõikide piirkondade juhid olid naised – huvitav kas pole) Nt kui mööda küla jalutades nägime pidevalt naisi ka töötamas, mehed kõrval maas istudes. Ühes kohas oli suur suurtest kividest koosnev hunnik, millest naine tagus killustikku ja transportis seda käruga.

Pärast koosolekut otsustasime külastada Anne-Liisi ja Mirjamit (GLEN) projektist. Meie elamistingimused on luksuslikud nendega võrreldes. Nemad elavad täiesti külaelanikega koos – teevad hoovis kas siis sütel või gaasiga süüa. Dushivõtmiseks on ämber ja vett soojendadavad. Alguses oli see vaatepilt isegi lausa trööstitu, kuid nad on ennast juba päris hästi sisse sättinud. Nende maha hoovis vist elabki koos vähemalt 6-7 peret, keda nad nüüdseks tunnevad juba isiklikult – ausalt – selliseid tingimusi olen näinud kusagil Mehhiko seriaalis.  Enne päikeseloojangut viisid kohalikud kutid meid veel jõe äärde, näidates kus elutsevad krokodillid ja kõrkjates püütonid. Õnneks ei tulnud meil nendega tegemist teha – kuid kõndides tuli ikka enda ette vaadata, et sellistele tegelastele peale ei astuks. Muidugi jalatsiteks on ka meil ikka lahtised sandaalid – kuid juba oleme kohaliku külaeluga harjunud ja mitmed asjad, mis alguses meid hirmutasid, siis nüüd, püüdes ise olla mõistlik, enam ei tundugi olevat nii pöörane.