10.päev - 16.september – Mai & Maarja = malaaria

Ärkasin taas kirikukellade peale üles, kuid proovisin veel põõnutada. Plaanis oli täna kohtuda taas ühe tähtsa inimesega (hetkel läks amet ja nimi meelest) mõtlesin, et KoDCA (Kongo Development Community Assotiation)i juht Victor More võiks hommikul helistada, siis tean, kas lähen tagasi Piitanga kliinikusse.

Läksin hommikusöögilauda – tüdrukud liikusid vaevaliselt. Mõlemad olid näost valged, öösel vetsupotti kallistanud ja täiega ikka lötsid. Ütlesid, et äkki sõid nad midagi halba. Mul hakkas lausa kahju neist kui nad seal lauataga istusid, proovides midagi süüa. Sest siinses kliimas on veepuudus ikka väga tõsine probleem. Mr.Edward tuli ka meiega sööma ja tundis ka neile kaasa. Kuna tüdrukutel oli piisavalt halb olla, otsustasime kõigepealt tühistada kõik kohtumised. Ning siis igaksjuhuks kliinikusse minna, kuna meile Eestis öeldi, et mis iganes probleem on, pöörduge varakult arsti poole (eelmine päev just küsisin, mis on põhi haigused, millega inimesed kliinikusse pöörduvad – need olid malaaria, tüüfus, koolera – iuuuuuu, ei meeldi kohe need nimed üldse). Kõige lähem kliinik oli tsipa üle kilomeetri, nemad olid muidugi alguses nn kanged naised, et mis asja, et keegi järgi tuleb, nemad lähevad jala (ise vaevalt püsti seistes) – helistasin Victorile, telefon väljas. Helistasin Isa Lawrencele – alguses ta ei saanud koheselt aru, mida ma rääkisin, aga kui sain täpsemalt selgitada, oli ta koheselt valmis oma jeepi välja ajama. Kliinikusse sõit ei olnud küll pikk tee, kuid isegi siis tuli vahepeal teha paar peatust, sest neil oli ikka väga paha. Jõudes Ayamfooya kliinikusse – see oli paksult rahvast täis. Läksin nn registreerima ja pidin järjekorras ootama – tavaline. Kuid siis mingi hetke pärast Isa Lawrence sai ülipahaseks, et tüdrukud ootama pidid (tegelikult olid ju seal kõik haiged inimesed) – käskis meil autosse minna ja ütles, et viib paremasse kohta. Sõiduajal helistades ette ning läksime Logre kliinikusse (kus ma plaanin ka töötada).

Kui kliinikusse nn ooteruumi jõudsime, siis kõik patsiendid ja töötajad laulsid koos. Sõnadest ma aru ei saanud, sest see oli nabti keeles. Kui laul lõppes, võttis üks töötaja välja Piibli ja luges kõikidele Jumala Sõna ning seejärel jagas lühikese sõnumi. Seejärel kõik palvetasid kõva häälega (mitte igaüks vaid korraga) ning lõpetuseks lausuti koos veel Meie Isa Palve. Ja alles siis algas kliinikus töö – wow, wow!  Seejärel võeti meid avasüli vastu, suheldi tüdrukutega ja peatselt saadeti laborisse, mis asus eemal teistest majadest ja üllatus, sõrmeotsa verega sai diagnoosida ja mõlemil tüdrukul oli malaaria positiivne. Eile õhtul saime just nalja teha, , et kui vett ei ole ja elektrit ei ole, ainult pessimist ütleb, et enam hullemaks enam minna ei saa, aga meie oleme optimistid. Ja tõesti – nad saidki aafrika haiguse. (Arvatavasti siis kui käisime veekogu ääres ühel õhtul) Kuid minul oli ok – püüdsin meeleolu ka üleval hoida ja muidugi pilte nendest teha. Õnneks malaaria naljasoont neil ei vähendanud. Kuid olemiselt olid nad läbi.

Kuna mõlemil oli ikkagi juba päris tugev vedeliku kaotus, siis kohalikud otsustasid, et veidikene peaks ikka veenisiseselt toitaineid tilgutama ja samuti kõhuhädadele oli ka ravi. Malaariat ennast ravitakse tablettidega. Nii et mis siis nad võtsid malaariat ennetavaid tablette, siis järelikult püüdsid kinni selle vormi, mis ei mõjunud. Samuti tõusis tüdrukutel palavik, eriti Maarja lõõmas nagu ahi. Ütles, et ta pole kunagi niimoodi haige olnud. Neile pandi kanüülid ja kuna Logre kliinikus oli ka palju rahvast – siis saadeti meid teise majja – maternity wardi. Kus siis käivad rasedad ja sünnitajad ja naised sünnitusjärgses kontrollis oma lastega.

See oli ilus, puhas, seal oli rahulik ja tüdrukutel mõnus pikutada ja mina, anyway pidin sinna tööle minema. Nii et nendel momentidel, kui tüdrukutel abi polnud vaja – käisin selle osakonna õdedega chattimas ja lugusid kuulmas. Kuna neil ei ole oma lapsi kuhugi jätta, kui nad tööl on, siis lapsed on kaasas. Mingil hetkel anti mulle 8 kuune beebi, kelle eelmine vabatahtlik ämmaemand oli aidanud vastuvõtta – sest ta emal oli sel hetkel teises majas tegemist – nii et ma sain olla ka lapsehoidja. Mu tüdrukud tegid seal nalja, et nemad kannatavad ja mina saan kogu lõbu endale – nende üle väikest nalja visata ja laste ja töötajatega chillida. Pärast kõike tilguteid, hakkas neil jume tagasi tulema ja nad said veel malaariaravi ka peale – tabletid, mida nad peavad võtma 3 tükki korraga igal õhtul. Malaaria iseenesest on see, kui sääsk nakatab sind mingi parasiidiga ja see läheb verre, mis tekitab meeletut temperatuuri kõikumist. Kord tõuseb kõrgele, kord langeb. Aga kui seda korralikult ravida, siis ei tohiks probleeme hiljem olla. Aga kui mitte, siis need parasiidid kapselduvad maksa ja siis kui immuunsüsteem on nõrk, siis lööb malaaria nt alles kuu aja pärast välja. Vot selline põnev haigus. Mina isiklikult usun jätkuvalt üleloomulikku Kaitsesse ja püüan püsida ikka rõõmus ja rõõsa :D täna õhtul läheme veel kliinikusse tagasi, et tüdrukud saaksid veel tilgutit, et siis nende vedelikutasakaal ilusti normaliseeruks ja saaksid paremini haigusega hakkama.

Vot selline 10.päev Aafrikas – nii et tõesti, igal päeval kogeme midagi ainulaadset.  Ja ikka ootan, millal vesi tagasi tuleb. Hetkel midagi kergelt niriseb (tilgub) kraanist – poole tunniga olen suutnud juba liiter vett koguda.  Aga hästi – lähen nüüd õhtust sööma! Olge kallid ja igatsen teid! Ja kui jälle õnnestub, siis kriban. Püüan tagant järgi ka pilte üles laadida. Aga kuna hetkel on elekter ja isegi netipult osaliselt toimib, siis panen vähemalt teksti. Vabandust, et see jätkuvalt on laialivalguv ja vigadega, sest väga pole aega üle lugeda, aga vähemalt emotsiooni püüan edasi anda! Tsau!