Kl 6:00 saabusime Bolgatangasse. Küsisin veel, et kas õige
koht. Tuli maha suunduda ja oma pagas kätte saada. Pagaisjärjekorras avastasin,
et olin oma lipiku juba ära kaotanud. Suundusin bussi tagasi ja ennäe, istme
peal – me Maarjaga elame kogu aeg oma elu ise põnevaks.Teed olid mudased ja minu kott lebas seal sees. Pagasit
üleandes tõmmati suurem ollus sealt maha, aidati selga ja siis pidime kusagile
suunduma hakkama. Seal oli muda, haisu, kitsi, sigu, lehmi, palju taksosid ja
kõik olid koos ühel ja samal bussiplatsil. Taksojuhid püüdsid saada hoogsalt
meie tähelepanu, meie püüdsime leida, mingit paika, kus oma kotte toetada.
Oligi üks kollane kapp ja pink – toetasime asjad sellele
kapile, kuid peatselt selgus, et see oli värskelt värvitud. Kolisime ümber ja
leidsime pingi – kotid veidi kollast värvi, aga panime selle ka oma Aafrika
seikluste arvele. Püüdsime helistada -
lappasin läbi kõik üleskirjutatud kohalikud numbrid ja hakkasime siis helistama
– keegi vastu ei võtnud või telefon oli väljas. 15-20 minutit jändasime
sellega. Lõpuks saatsime Janikale (meie vabatahtlike töö koordinaator) Rootsi
sõnumi, et äkki ta saab aidata. Ta leidis meile Mai (meie 3 vabatahtlik, kes
läks meist nädal varem) Ghana nr-i ja oh imet, Mai vastas ja lubas koheselt isa
Lawrencega ühendust võtta. Peatselt oligi hindu preester teel. Mai lugedes veel
meile sõnu peale, et kindlasti ei läheks taksojuhtidega.
![]() |
| Maarja püüdmas varahommikul kellegagi kontakti saamast |
![]() |
| Magamata aga meeleolu ülev varahommikul |
Rõõmus kohtumine 1,5h pärast. Viskasime kotid autosse ja koheselt palusime,
kas oleks võimalik saada telefonikaardid ja interneti pulga. Läksime asju
ajama. Seegi võttis oma tunnike või peale aega, sest ka telefoni nr saamisel
pead Sa andma oma isikuttõendava dokumendi. Minuga tegeles boss isiklikult ja
asjad sujusid, kuid vaatasin, et Maarjat pidevalt jooksutati mitme inimese
vahel. Kuid lõpuks kaardid käes ja pulgad olemas. Millegi pärast Maarjal ei
hakanud see telefonis toimima, aga külas vaatame, äkki saab tööle.
Isa Lawrence tegi meile Bolgatangas väiksese tutvustuse ja
näitas põhikohti, et kui me ise sinna seiklema läheme, et siis natukenegi
oskame orienteeruda. Alustasime teed Kongo külla – tee oli asfald, kuid
auk-augus kinni ja väga sügavad. Olles juba juppmaad sõitnud, kui Maarja minu
kõrval hakkab tegema kiiremaid liigutusi oma kotis, nimelt – ta ei leia oma
passi üles. Ja enne lennukis olimegi just rääkinud, et see on suurim hirm. Isa
Lawerence sai aru, et midagi toimub ja oli juba ootel, et mis nüüd tüdrukutelt
tuleb – keerasime siis auto uuesti ringi ja suundusime Bolgasse tagasi. Pass
oli kontorisse jäänud, kus me oma nr-eid registreerisime. Nemad olid ka juba
ärevuses, et kuidas Maarjaga ühendust saada ja siis oli rõõmus taaskohtumine
omaniku ja passi vahel.
Sõitsime um 20-30 minutit ja saabusimegi Kongo külla – kas
tõesti – me olemegi siin. Ikka tundub kõik alles olevat unenägu.
Meie ööbime kiriku pastoraadis ja igal ühel on oma tuba. Mis
on varustatud laetiivikuga, seal on wc ja duss. Ma sain ka oma tuppa külmkapi,
kus saame veekotte hoida ja mõningaid ravimeid. Viskasime kotid üle ukse ja
siis tehti meile veel väike ring kohalikus piirkonnas – me muidugi totaalselt
higised, magamata ja viimati sõime oma pirukat eelmisel päeva õhtul bussis. Aga
kõigest ärevusest ja palavusest ei olnud isegi kõht väga tühi. Käisime paaris
kliinikus ja tervitasime nende kliinikujuhte ning naasesime tagasi oma paika.
Kuna me saabusime alles kl 12-ne aeg Kongosse – siis hommikusöök oli juba ära
korjatud. Isa Lawrence pahandas pisut oma inimestega, et ta ju ütles ning siis
viis meid nunnakloostrisse söögisaali, kus sealne kokk valmistas meile omletti
ja muud head paremat. See maitses oivaliselt.
Tuppa tagasi jõudes – mingil hetkel kustusin ära, nii et ei
seganud ei möödasõitvad tsiklikd, häälitsevad faasanid ja töömehed. Nimelt
akende ees ei ole klaase vaid võrgud ning kõik on õuest tuppa ja toast õue
kosta. Ärkasin selle peale, et Mai tagus meie ustele ja hüüdis, mis te magate –
kolme tunni pärast läheb pimedaks ja siis ei ole midagi teha. Lähme vaatame
tsipa ringi.
Meie ööbimispaik asub künka otsas.
Suundusime alla külasse
ja aeg-ajalt tervitades kohalikke nabti keeles: „Toma-Toma!” ja vastati „Nabaa!” (Kuidas läheb ja hästi)
Inimesed elavad savionnides ja vaesust on siin kõikjal
tunda. Nii mõningi tuleb küsima cedisid (kohalik raha) Aga tuleb olla sõbralik,
kuid mitte sügavalt jutustama jääda. Kui lapsed meid näevad, jooksevad järgi ja
hüüavad „Solemii!” (Valgenaine) nüüd siis on 3 valget naist + teises kohas elab
veel üks eestlane ja sakslane. Nii et meid on siin päris mitu.
Külastasime ka kohalikku pubi – kus sai jahedas istuda ja
karastusjooke juua. Mõnel korral käis ära ka elekter. Ostsime vett, vesi on siin siis
pooleliitristest plastikkottides ja neid oli 20 pakki.
Väike seik juhtus ka, et kohe pärast vee ostsmist, ma ei
märganud ühte liiklusmärki, mis oli nii madalal. Panin pealaega vasta seda ning
peatselt tundsin midagi sooja. Olin väiksese haava saanud. Mai andis
taskurätikut ja Maarjale ütlesin, et pärast oma ööbimispaika saabumist korra
vaatame, et kas on tõsisem. Samal ajal naersime, et see on alles esimene päev
ja tundub, et meil igav ei hakka.
Tuppa jõudes Maarja vaatas üle ja ütles, paari cm pikkune
haav ikka on – ütlesin, et õmble kinni, mul on asjad olemas. Ta ütles, et pole
seda kunagi varem teinud, kui ütlesin, et ma juhendan. Ja nii siis läks lahti –
instrumendid välja ja töö tehtud. Kõik käis naeru ja nalja saatel ja nüüd on
kõik jälle korras. Ja üks happenings jälle minu seiklustele juurde lisatud.
Õhtusöök on siin kl 18:30 ja siis kokk James
meisterdab alati midagi suurepärast. Ja tõesti õhtusöögiks oli kala, riis,
salat + magustoiduks papaia (ülimaitsev). Meie vestluspartneriks oli hr.Edward
Azure – üks väga haritud mees. Kl 20 aeg läksime lahku ja see on tavaline aeg,
kus inimesed lähevad magama. Tuppa naastes olin ma väsinud, kui tänulik selle
uue ja põneva päeva eest, mis oli üli sisukas.




No comments:
Post a Comment