6.päev 12.september laupäev - Pealikud

Viis minutit peale poolt kuut hommikul lööva d valjult kirikukellad – kutsudes inimesi palvusele. Kuna need on piisavalt kõlavad, siis pärast seda edasi magama jääda on päris keeruline.

Hommikul saadeti meile sõna, et me peaksime kohtuma ka küla pealikuga, kuid seal on ka väiksed ettekirjutused, kuidas kohtumine käib, samuti  tuleb mingi väike kingitus kaasa viia. Kui alla Kongo marketile jõudsime, siis selgus, et igaüks pidi kaasa võtma pudeli õlut. Kord on kord ja seda me tegime. KoDCA juht meiega seekord ei ühinenud, kuid andis meile kaasa saatjateks noored mehed. Külavanema koju oli umbes veerandtundi kõndida. Tal on eraldi omad onnid ning tal on 19 naist. Täpsest süsteemist ei olegi ma aru saanud. Vahepeal selgitati meile, et kui Ghanas tutvustavad  mehed kedagi oma naisena siis tegelikult see võib olla ka ta vennanaine, aga kuna pered on väga tihedalt seotud, siis ei ole probleemi talle öelda, et ta on mu naine, kuigi ta selle naisega koos ei ela. Nii et ma ei teagi lõpuni kas pealikul olid kõik omad naised või mitte.

Saabudes tema asupaika – siis hoovi me siseneda ei võinud – mitmed savionnide katused olid ümbritsetud loomapeadega ja kuidagi kogu see piirkond nägi natukene hirmutav välja. Mei d suunati eraldi majja, kuhu oli sätitud plastmass toolid ning majas asus savist ehitatud astang, mis oli kaetud suure hulga loomanahkadega. Samuti seinte ääres asusid raamitud pildid.

Peatselt saabus külavanem koos oma saatjaskonnaga ja tõlkidega. Tema saabudes pidime püsti tõusma ja koos tervitades ütlema: Naa! Tema ise sättis ennast loomanahkadele laisalt istuma ning päikeseprille võtmata – tervitas ta meid iseenda ja Kongo küla poolt. Pärast sissejuhatust pidime endid ükshaaval tutvustama ja nimetama põhjuse ja aja, miks me selles külas viibime. Ausalt – tunne oli taas, et osaled kusagil reality-shows – no mitte kuidagi ei ole harjunud nende kommetega.

Alguses suhtles pealik läbi tõlgi, kuid peatselt läks ta ise inglise keelele üle. Aktsent oli väga tugev, arvan, et ma poolest jutust ei saanud midagi aru ja teist poolt aimasin,mida ta räägib.

Kuid siis toimus mingi drastiline pööre – ta väljendas oma pahameelt. Alguses ehmatas see meid ära, aga tuleb välja, et külas on mitmeid tugevaid juhte, kellega ta ei klapi ja üks juhtidest, kes meie eest vastutab, temaga ei suju väga koostöö. Ja siis külapealik proovis läbi selle probleeme esilekergitada. Muidugi saime aru, et probleem ei olnud meis, aga ta elas oma frustratsiooni meie peal välja. Kuid lõpuks ta väljendas ikka oma tänu vabatahtlike eest, kes aitavad kaasa kogukonna arengule. Ning  meie, kes olles ja elades selles külas, võime tunda ennast turvaliselt, kartmata kohalikke. Tore seegi.

Koos tegime piltegi ja tänasin teda külalislahkuse eest. Kui järsku käskival ja sundival toonil ütles, et ta võtab mu naiseks. Ignoreerisin ettepanekut ja meile eelnevalt öeldi, et kindlasti vaidlema ei tohi hakata, vaid osavalt tuleb ära laveerida. Eks see õnnestuski – nii et esimene abieluettepanek selles riigis käes lausa pealikult endalt – hahahhahaaa! Natuke võttis õlgu võdistama ka ja Eesti tüdrukutele tegin nalja, et kui ma röövitud olen, et vähemalt siis nad teavad kuhu mind otsima tulla.

Kohtumine oli põnev – tõesti nagu filmides on nähtud suguharu pealikke ja nende suhtlemist. Siis tõesti see ei erinenud. Nt kui ta esitles ennast, öeldes:  Ma olen kõikvõimas. Mu silmad näevad ka seal, kus mind pole ja kõrvad kuulevad ka seal, kus ma välja ei paista. Pole mõtet midagi saladuses hoida, sest see kõik tuleb avalikuks...” :D Totaalselt uus kogemus.  Pealikud... uhh :D

Õhtul sain oma sääsevõrgu ka üles voodikohale – nüüd saan suhteliselt seltskonnavabalt ööbida. Põhiliselt ongi siis väikesed sääsed, kes kannavad malaaria erinevaid vorme ja selle tõttu võtame iga päev malaaria vastaseid tablette, et vähendada riski nakatuda malaariasse. Teine haigus, miks tuleb sääskedest hoiduda on see, kus mingi bakter hakkab hävitama silmavõrkkesta ja selle tagajärjel võib pimedaks jääda ja seda küll siit hankida ei taha. Aga kasutame ohtralt sääsetõrjet ning minu võrk on lausa immutatud sääsetõrje vahendiga. Super-luks, kas pole J Teised segavad tüübid on imepisikesed kärbsed, mida silmaga peaaegu ei näe – ning õhtu saabudes hakkavad nad sinu verd ihaldama, jättes jalgadele järgi vere täpikesed.Paari päeva pärast saavad nendes kupud, mis hirmsasti hakkavad sügelema ning kui kratsida neid katki, siis kärbsed tulevad munema nende katkiste kohtade peale ning need munad jäävad naha sisse mis tekitavad päris tugevat bakteriaalset põletikku. Meil üks tüdrukutest juba esimestel päevadel puutus kokku sellise probleemiga, kuid õnneks põletikuvastaste ravimitega sai ta sellest võitu. Nii et me oma käed hoiame sügelevatest kuppudest eemale ja paneme ohtralt desinfitseerivat vahendit, leevendab . (Tänu ravimfirmale, kes pani mulle 24 pudelit seda kaasa) :D

Lisak sellele kuivatan laual Nimmsi puu lehti – nendest tehtud tõmmis pidi ka sügelust vähendama – ma ise pole veel teed teinud, kuid tüdrukud ütlesid, et pidavat aitama – nii et tegeleme ka ravimtaimedega ravitsemisega.

Laupäev oligi selline rahulikum – peale lõunat istusime Maarjaga lihtsalt terrassil – võtsime päikest – hahhahahaaa! Kohalikud mööda jalutades muidugi pidevalt imestades, et mida need Eesti tüdrukud jälle teevad. Kui selgitasime, olid nad puhta hämmingus – küsides: aren´t you suffering? :D Pursates naerma, kui nad kuulsid, et me lihtsalt naudime päikese käes olemist.  Hetkel veel on tunne, et oleks justkui puhkusel ja me teemegi seda J