12. päev - Reede, 18.september - Health talk

Leppisime kokku Piitanga tüdrukutega, et lähen kaasa nendega kooli. Eunice lubas hommikul kl 8 mu peale võtta. Kl 8:30 ei olnud veel tulnud. Mõtlesin, et lähen siis hoopis Logre kliinikusse – olles jõudnud juba alla market-place ja Logre poole, kui Maarja helistas, et tsau, kus oled, keegi on Sulle järgi tulnud – hahhahahaa! Kl oli 8:56 (kooliloengud pidid kl 9 hakkama). Keerasin otsa ümber ja selgus, et hoopis Latifa oli mulle järgi tulnud. Sõitsime kliiniku poole.

Aa, üks väike seik ka vahele, et jõudes alla marketisse – oli ühe puu all hulgim rahvast oma mootoratastega. Tervitades neid rõõmsasti, ei pannud tähele oma jalgealust ning käisin põlvili. Ahhetuse koor oli suur. Mina olin hopsti püsti, pühkisin põlved puhtaks, naeratasin neile ja ütlesin lõbusalt: Ok, little entertainment from white woman – have a great day! (Ok, väike etendus vaikselt naiselt, head päeva!) Hahahhaaaa!!!

Kliinikusse jõudes ei olnudki neil nii kiire – kell oli muidugi ammu juba 9 läbi – ootasin põnevusega asjade kulgu. Samal ajal toimus patsienti vastuvõtt. Martin (üks õdedest kliinikus) tuli rääkis mulle just kurva loo, et üks naine, kes just hetkel ukse taga on, tuli tervisekontrolli. Ta tegi talle HIV kiirtesti ja see osutus positiivseks, kuid kohe seda naisele ei ütle, sest tahavad täiesti kindlad olla. On vaja teha nn oraaltest – selle peale üks õdedest hüppas tsikli selga ning sõitis teise kliinikusse, et tuua see test, sest neil seda endil käepärast ei olnud. Samal ajal Martin selgitades, et kurb on see, kuidas mehed ei käi tervisekontrollis ja sageli neid haigusi oma naistele pärandavad, kes omakorda rasedaks jäädes sageli jälle oma lastele edasi annavad. Hilje selguski, et ka korduv test oli HIV positiivne ning naine sai saatekirja teise kliinikusse, kui tegeletaksegi just HIV positiivsete inimestega ning samuti raviga, et see viirus veres oleks madalal tasemel.

Selle aja peale oli selgus tulnud – Gorugi Primary kooli läheme jalgsi, kuna öösel oli ohtralt vihma sadanud, siis arvatavasti jääme tsikliga kinni. Teekond oli põnev – enamus ajast sammusime kõrkjate sarnaste asjade (nime ma ei mäleta) tunne oli nagu oleks kusagil lääne-mere rannikul, matseetat oleks vaja old ja muda oli ka toredasti. Muidugi päike lõõmas peakohal ikka võimsalt – teekond pikk ei olnud – võibolla kilomeeter või tsipa peale.  Kohale jõudes kooli õpilased chillisid igal pool ringi. Koolimaja hoonded on enamasti ehitatud hobuseraua kujulised, ühekorruselised ja ilma aknaklaasideta. Olles suheldud ühe õpetajaga – koondati õpilased kokku 4-6 klass – ja teemaks oli tervislikult elamine.

Gorugi Primary School - 4-6 klass

 Et üldse tundi alustada – tuli koos midagi laulda. Muidugi kuna mina olin ka teistega kaasas, siis alguses õpilased ei julgenud laulu ülesvõtta, kuid peatselt tuli üks pühapäevakooli lauludest. Tundi alustati palvega. Akende peal ja ukse peal oli noorema klassi huvilisi, kes tahtsid ka teada, mida räägitakse, aga neid ajas oma õpetaja ikka eemale. Õpilased olid vaiksed ja Piitanga õed said suurepäraselt hakkama 40 liikmelise õpilaskonnaga. Iga kord kui mõni õpilane midagi õigesti vastas, siis kogu klass plaksutas talle teatud rütmis (jälle uus kogemus) ja lahe julgustus ka. Health talk (loeng) oli väga väga lihtne – miks pesta, miks puhast vett kasutada jne. Sest selles kogukonnas saavadki põhi terviseprobleemid alguse hügieeni mitte järgimisest.

Pärast loengut olid kogunenud lapsevanemad – nimelt neile oli loeng pereplaneerimisest. Koguneti puu alla, kus oli vari (kuigi minul isiklikult voolas higi enam mitte ojadena vaid otsekui pangest – vahepeal valgus kõik see silmadesse, et ei näinud midagi – uskumatu. Mõtlesin vaid, et peaasi mu keha sellele vastu peaks. Hommikul muidugi unustasin rehüdroni ka juua (pulber milles on soolad ja vitamiinid ja ei lase tekkida nii suurt vedelikukadu. Õnneks juba mõnda aega siin elanud, teadsin, et vesi peab pidevalt kaasas olema.  Kuna kohalikud naised suhtlevad väga vähe inglise keeles, siis loeng oli tegelikult nabti keeles. Vahepaeal õed minult küsides, kas ma tahan midagi juurde lisada – hahahhaaa – kuidas ma saan juurde lisada, kui ma ei tea, millest nad rääkisid. Muidgi tsipa nad ikka midagi selgitasid. Jutuaeg oli emotsionaalne ja vahva, naised südamlikud. Samuti räägiti riiklikust kindlustusest, mille aasta maks on 20 Ghana Cedi (GHC) eurodes on see natuke alla 5 euro. Seda võivad kõik teha, kuid majapidamised on nii vaesed, et neil ei ole isegi seda raha. Muidugi on ka siin, et ei ole oskust raha koguda ning homse päeva peale ei mõelda. Kasutatakse seda, mis on lähim ja kohe kättesaadavam, mitte säästvam. Aga kui on terviseprobleem ja kindlustamata, siis tuleb maksta täie rauaga nagu Eestis - kuid siinne eelis, et igaüks võib selle kindlustuse saada. 

Pereplaneerimisloeng ning lisaks riikliku kindlustuse tutvustus

Kui tuli naistekondoomi tutvustamise aeg (nii meeste- kui naistekondoomid on selles riigis tasuta kättesaadavad) – siis tõepoolest need naised kihistasid ja viskasid nalja rohkem, kui minu seitsmenda klassi õpilased Eestis. Lasime neid ringi käia – aga nad isegi ei julgenud neid puutuda. Aga väga lõbus oli nendega. Lõpuks saadeti pidulikult meid teele ning naasesime kliinikusse tagasi. 

Meie teekond läks läbi ka kohalike koduhoovi.
Nagu tavaks jäädi veel mõnesõna juttu puhuma.
Ja Eunice oli haaranud minu koti, kuigi ma protesteerisin.

Mõnda aega chillisin veel nendega ringi (ja veidi oli enesetunne ka kehva) ja siis üks õdest viskas mu tsikliga koju.

Emotsioonid olid suured kui teiste eestlastega kokku sain. Väga meeldis see päev, aga läksin pikali, sest kuidagi tundsin ennast imelikult. Süda oli paha, jube väsimus ja midagi ei jaksanud teha, tulid samad sümptomid, mis oli teistel eestlastel – äkki malaaria??? Igaks juhuks helistasin Isa Lawrencele (meile öeldi, et siin ei tohi väga mõelda, kui kehva on, vaid sellest tuleb märku anda) küsisin, et kas täna on võimalik kliinikus malaariatesti teha. Ta lubas uurida – aga kuna kl oli juba 4, siis sel päeval nad enam ei teinud ja elekter oli ka ära. Aga ta lubas mu hommikul kl 9 peale võtta, et viia testi tegema. Ok! Kui nii siis nii – puhkab pisut.