44.päev, 20.oktoober, teisipäev

Öösel kl 3 aeg ärkasin vinge paugutamise peale, kardinad lehvisid, vihm trummeldas kõrvulukustavalt ning taevas oli pidevalt valge meeletust äikesest. Vot see on alles torm. Mõnulesin, sest kogu selle möllu sees oli midagi nauditavad – aknast voogas sisse suures koguses värsket õhku. Nii hea – ei huvita, kui äike raksatab ja kogu maja väriseb. Mul on mõnus. See kestis pikalt – vahepeal kujutasin, ette, kuidas veevood tulevad aknaäärest sisse, sest on tekkinud üleujutus. Kuid siis tuli meelde, et ma ju elan kõrgel mäe otsas ja see kõik voolab ju kusagile alla. Nii, et veeuputust siin katolikukiriku questhouses pole karta ja peatselt uinusin taas.

Hommikul olin välja puhanud – meeleolu super pro. Olin eelmisel päeva ülivarakult magama läinud. Nii et tegelikult olin maganud üle 10-ne tunni. Wow!!! Ma puhkan.

Panin selga oma uue töökleidi, ruttu sööma ja siis teele kliiniku poole. Kuna öösel oli korralik ujutamine toimunud, siis teadsin, et teed on väga kehvad motoga sõitmiseks, ma parem ei helista Pitanga kliiniku omadele – sest siis nad ei pea tulema mind tarima. Lähen jalgsi. Minnes preestrite maja juurest mööda, tuli isa Lawrence ka välja mind tervitama. Täiesti arusaadav, kui kuhugi hiljaks jääd, sest iga nurga peal oled jätkuvalt kohustatud juttu rääkima – hahahahhaaaa!!!

Jõudes põhiteele, sõitis üks tsiklimees must mööda ja pidas kinni. Hehheee – Martin Luther (Pitanga kliiniku üks õdedest ja konsultantidest) Hei, Evelin – hüppa peale! Hahahhaa – niipalju siis minu jalutamisest. Kohale saabudes inimesed juba ootasid õues pingil oma probleemidega – viskasime oma asjad ära ja tegutsema. Oli mitmeid tervise probleeme, kus mina sain oma nõuandmisega kohalikele õdedele toeks olla. Jälle nad kuulasid silmad pärani – tahtes ammutada uut informatsiooni. Nendega on ikka nii lihtne koos töötada.

Peatselt saabusid ka teised ja tuli välja, et täna oli taas community outreach – teatud piirkonnas laste tervisekontroll. Kauplesin ennast taas kaasa. Pakkisime  asjad tsikliselga – ma istusin nagu kohalik – mitme suure kotiga ja siis meie Latifaga ka kusagil – ja jälle kõrkjate vahele teele. Maa oli ikka täiega mudane – tagaratas ikka pani igasuguseid vingerdusi – lõpuks enne sihtkohta jõudmist jäime tsikliga ikka täiega mutta kinni – hea, et me külili ei käinud – kuid suure naeru ja nalja saatel saime ikkagi oma sõiduvahendi sealt välja ning võisime edasi liikuda. Tõesti jätkuvalt on siin iga hetk seiklus. Vaikselt hakkas kogunema, kuigi täna ka ei olnud palju rahvast, sest kõik ametis viljalõikuse ja põllutöödega. Käputäis emasid ilmus ikka kohale.
Seekord võitsin laste südamed ning kuigi nemad oskamata inglise keelt ja mina nabti keelt – saime omavahel ilusti suheldud. Aeg kaod siin nii kiiresti käest ning juba oligi pärastlõuna, et hakata tagasi liikuma kliiniku poole.

Hiljem koju jõudes olin totaalselt powerit täis – nagu oleks kusagilt saanud mingi energialaksu – kuigi teised tüdrukud olid kustunud – Mai oli taga otsinud Mondo poolt toetavaid õpilasi, aga kuna koolidirektorid olid hoopis kusagil koolitusel – siis läbi sõites mitmeid koole – osutus tema tööpäev tühjaks. Maarja oli asjatanud Ayamfooya kliinikus ja sealt tulles on ka tema laetud nagu mina kui tulen Pitanga kliinikust.