45.päev, 21.oktoober, kolmapäev

Eelmised päevad on tohutult hästi korda läinud – ma olen lihtsalt nii õnnelik olnud. Häid emotsioone on olnud väga palju, kuid need ka natuke väsitavad. Kuigi viimastel päevadel olen maganud 10h ja 10h – siis täna hommikul oli ikka päris raske ennast välja ajada.

Lausa hommikusöögilauas tukkusin vaikselt ja lootsin, et kui ma jalutan Pitangasse – vähemalt teel olles ärkan ülesse. Tööle minnes tuli taas kõiki tervitada ja tõesti, energia hakkas taastuma – kuigi päike tegutses eriti aktiivselt. Nüüd oleme juba nii aafrikanaisteks muutunud, et keegi ei viitsi väga palju kaitsekreemi kasutada, sest higi ja kreem kokku tuleb plöga! Kui ma tean, et ei pea terve päeva päikse käes olema, siis jätan kreemipotsiku heaga kotti.

Kliinikusse jõudes inimesed olid ukse-ees ja nägin, et Juliette ja Susie töötasid hoogsalt. Viskasin oma koti kõrvalruumi – kui Susie ütles, et sina teed täna konsultandi tööd (st arstitööd, kes kuulab patsiendi ära, paneb diagnoosi ja määrab ravi) – kulmud kerkisid – päriselt? Jaa nii oligi, kuna kõik teised läinud, siis neil oli ka käed jalad tööd täis, eks ma siis hakkasin „arstiks” olles juba harjunud siinsete haiguste ja ravidega. Õnneks mitmed suhtlesid ka inglise keeles – ning vajadusel tüdrukud tõlkisid mulle. Töö sujus päris hoogsalt. Nt üks 5 nädalane beebi tuli hingamisraskustega – kelle ma käskisin kohe suunata suurde haiglasse – Susie tahtis küll, et äkki proovib veel - aga teades, et nii pisikestel seisund muutub ülikiiresti , siis sai koheselt korraldus antud. Ja nii tegimegi – sest ausalt, see laps nägi väga halb välja. Ja lihsalt siin kliinikus ei ole meil vahendeid, et seda last ravida, aga vähemalt me saame saata suurde haiglasse. Taas uus kogemus konsultandina juures.

Poole päeva pealt hakkas uksetaha kuhjuma rasedaid. Susie lihtsalt hüüdis, Evelin – Sulle rasedad, ma jätkan siit. Ning siis suundusingi teisele tööpinnale, kus hakkasin jälle iseseisvalt rasedate vastuvõttu tegema. Nüüd olles juba kursis kogu dokumentatsiooniga, ravimite ja muude asjadega  - kulges töö mõnusas tempos. Kui naine ei rääkinud kohalikku keelt, siis keegi teine rasedatest tõlkis – hahahhahaaa! Sellised asjad saavad ikka jätkuvalt toimida vaid aafrikas – aga ma niii naudin seda ja ma jätkuvalt kordan – mulle totaalselt meeldib siin.

Hiljem saabus ka kohalik ämmaemand, kuid ta jätkuvalt haige ja tundis ennast väga kehvasti. Kuid oli ikkagi minu jaoks olemas, kui mul oli vaja midagi täpsustada.

Pealelõunat lõpetasin oma vastuvõtu – otsisin üles oma päikesepatarei laadja (olin selle eelmine päev kliinikusse unustanud – aga see turvaline pesa). Kinnitasin koti külge ja hakkasin lauspäikese käes tulema – hommikune väsimus oli nagu peoga pühitud. 

Üksssarv eesel

Meel rõõmus, et päev on taas korda läinud – teeääres nägin veel ühekõrvaga, hobusekujuga valget eeslit – keda kutsusin ükssarveks ja omaette muiates kõndides, sõitis mööda üks auto, kes pidas kinni. Ohoo – tavaliselt saan tsiklipeale. Läksin autoni, küsisin juhilt kuhu läheb, tema vastu, et kuhu mul vaja minna – ütlesin, et marketile (tahtsin midagi lõunaks osta) ja ta vastas no problem. (Ausalt – Eestis ma ei lähe kunagi võõra auto peale, kui see kinni peab, kuid siin ma teen jälle midagi sellist, mida tavaliselt ei tee – aga ma sain autoga sõita – heheeeee!!!) Meil  oli tore vestlus – ta tegeles teede ehitusega ja viis mu täpselt sinna kuhu vajasin. Tänasin teda ja läksime oma teed! Mulle meeldib see elu siin. Muidugi pidevalt tuli jälle suhelda möödaminejatega.

Marketil tee ääres on meil tekkinud üks lemmik nn söögikoht – nad küpsetavad õlis jamse, maguskartuleid, teevad erinevaid tshillikastmeid jne. Tundsin, et täna on nii palav päev, et midagi natuke peab sööma. Sain hunniku küpsetatud maguskartuleid – 80 peesot (umbes 15 eurosenti) kogu toidukoguse eest.  Olen juba ghana rahadega ära harjunud – nii et Eestisse tagasi tulles, tuleb see üleminek ikka raske. Kui äkki keegi pani oma käed mu silmadele. Kuna olin rahvarohkes kohas, siis kiljuma ei hakanud ja arvasin, et kohalikud poisid teevad nalja – aga kui ümberpöörasin – oli seal Evans. Mu noor 20-aastane sõber. Kes on siis meie assistent kõiges, mida vajame. Täidsa uskumatu, kuidas ta on lihtsalt kõikjal ja ootamatult nagu maa-alt ilmub välja. Ta on tohutult lahke, sõbralik, abivalmis. Ta tuli lihsalt vaatama, kas mul on kõik hästi. Super armas.

Kuna teised tüdrukud olid ka kusagil marketil, otsustasime pubis kokku saada, et rääkida päeva seiklustest ja ühed fantad teha. Pubi maine siin on teine kui Eestis – see ongi paik, kus kohalikud käivad karastusjooke joomas, sõpradega kohtumas, kuid see ei ole täisjoomisekoht.  See lihtsalt on varjualune, kus saad ennast mõnusalt jahutada lauspäikese eest.

Lõpuks suundusin koju – nii Pitangas kui marketil elektrit ei olnud, kuid kodus – meie tornis oli elekter – hüppasin rõõmust – kas tõesti!!!!
Ma saan lõpuks oma blogipostitused ka lõpetada – sest need alalõpmata toimunud elektriseiklused on olnud suureks takistuseks arvutiga töötamisel.

Kuid peatselt pidime minema veel isa Lawrence juurde – nimelt me tahame nädalavahetuseks jälle seiklema minna ning sinna kuhu soovime minna oleks vaja autot. Aga isa Lawrence ütles, et kui me tahame, siis ta on nõus meid sõidutama. Ja pooleteisetunnine läbirääkimine peetud ning reedel läheme Tamalesse ja sealt järgmine päev edasi safarile (jehuu) Mole rahvusparki ja ka pühapäeva saame ringi sõita – 3 päevane tripp. See on aktiivne puhkus – ootan põnevusega, mis sellest kõigest välja tuleb.

Homme teen Bolgatanga päeva – kuna mitmeid asju on vaja linnas ajada ning siis saabki jälle seiklema. Olen niii rõõõmus. Kuigi kurbusega pean tõdema, et juba varsti on mul siin oldud pool oma ajast. Ka kliinikus täna rääkisime sellest – natuke isegi kurb on – aga ma kavatsen igat päeva nautida täiega ja veel enam kogemusi ammutada!!!! Ma ikka elan oma täideläinud unistustes ja usun, et kõike seda on Jumal õnnistanud!!!! Olen tohutult tänulik kõige selle eest!!!